Kolmapäev, 27. jaanuar 2010

Kaos ja eestlus sõbralikult, näe!




Elagu Eris!

Täna, vennad, õed ja sigitised Jumalanna palge ees, tahan ma teile rääkida tulevikueestluse järjepidevuse saavutamisest meie Emanda kaootilisel toel. Aitäh.

Eesti poliitikasse pürgivate vaimustavate äärmuslaste sortimendis leidub tõelisi pärleid, mis esile tõstmist väärivad. Eelmiste kohalike valimiste eel võis pentsikute valimisliitude nimekirjadest leida agaraid kodanikke, kes kutsusid näiteks tõsimeeli üles kõrvaldama Toompealt Vene õigeusu kiriku hoonet, keelama seadusega mošeede rajamist Tallinna, küüditama Eesti kodakondsuseta isikuid Venemaale või radikaalsete vahenditega piirama kahtlase tõmmu kontingendi sisserännet.

Vähegi perspektiivitundeline kodanik, kes oskab pilti suumida globaalseks, mõistab vast selgitamatagi, miks taolistest meetmetest ei saa piisata. Rahvusradikaalide kavadest oleks ehk mingisugust tolku juhul, kui Eesti Vabariik kujutaks endast eraldist planeeti, mis oleks Maa elanikest, eriti neist va murjaneist, kosmiliste distantsidega lahutatud. Jumalanna paraku, praegu elame veel venelaste, hiinlaste, hispaanlaste, krišnaiidide, moslemite ja tiiraste Briti poissmeestega samal planeedil.

Rahvuslaste suurim mure, mis peaks olema muidugi kogu meie rahva mure, on, et Eesti keel ja kultuur ja sugu on Maa pealt hääbumas. Karta on aga, et konkureerivate võõrkultuuride kunstlik väljatõrjumine meie kallilt kamaralt ei õnnestu — peksad sibulakuppelkiriku aknast välja, tuleb internetijuhet pidi tagasi. Sama kehtib islami kohta. Seega tuleb probleemile laheneda teisest küljest.

Eestile on ajalooliselt võõrad absoluutselt kõik tänapäevani säilinud usutunnistused. Seda, mida või keda või kuidas täpselt kummardasid meie oletatavasti paganaist esivanemad, ei tea keegi — küllap toodi ka need religioossed tavad sisse vastikult välismaalt, tõenäoliselt Skandinaavia poolt. Muistsed eestlased pole oma sakraalkultuurist maha jätnud muud kui lohuga rahnud ja mõned pühaks kuulutatud puudesalud.

Sakraalsust inimeste elust välja tõrjuda pole võimalik, kuna Kõrgemasse Jõusse uskumine on meile evolutsioonilise taagana kaela riputatud ja seda püüdlikult eirata tähendaks eitada oma inimlikkust. Eesti riik ei saa endale ka lubada usulist diskrimineerimist, sest seda keelab meie põhiseadus. Küll aga saab seadusest mööda hiilida. Sellepärast kutsun kõiki Eesti põrandaaluseid tehnofriike ja muidu moraalilagedaid ent patriootlikke häkkerikalduvustega eestlasi asuma tööle viiruse kallal, mis muudaks kõik sakraalrajatised üleöö pühadeks hiiteks ja/või ohvrikivideks. Tõsi, nanotehnoloogia areng pole tõhusate replikaator-robotiteni veel jõudnud, ent kaugel see aeg ikka olla saab? Kui tegutseda kiiresti ja halastamatult, võiks juba kümnendi või hiljemalt kahe pärast kuulutada Eestimaa puhtaks kõigist silmnähtavalt võõrusulise eesmärgiga rajatistest, kuid sedavõrd rohkem oleks meil šeffe lohuga rahne ja pühi hiisi.

Teine probleem — Eesti rahvuse füüsiline hääbumine — vajab samuti lahendust, mis arvestaks tulevikutendentsidega. Sisserände piiramine pole selline vahend, kuna selle hinnaks oleks poliitiline ja kultuuriline paariaseisund Euroopas, mida mina küll maksta ei tahaks. Märksa odavam oleks rahvastikuministeeriumi eelarvest leida mõned miljonid selleks, et otsida Eestimaa pealt kokku kõige tervemate ja paremate geenidega noored ja veetlevad härrasmehed, koolitada neist meistervõrgutajad ning saata selline seksuaalsete anastajate rünnakrühm Euroopa ja maailma peale laiali. Kui sammuda otsustavalt, võime sel moel Eesti vere säilimise tagada enne rahuldamata hiinlaste hordide pealetungi. Ajaliselt vananev, ent füüsilist vananemist teaduse ja tehnoloogia viimaste saavutustega pidurdav põliselanikkond saaks aga muheldes seirata miljonite tervete ja tugevate väliseestlaste sirgumist ning elada kaasa järgmise kümnendi-sajandi-aastatuhande eestlusele.

Olgu tervitatud Discordia!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar