Neljapäev, 20. jaanuar 2011

Fnord: sündmused ei seisa paigal

Elagu Eris!

Ingliskeelne Wikipedia teab fnordi kohta öelda, et see on „desinformatsiooni või asjassepuutumatu teabe ülemaailmsele vandenõule viitav tüpograafiline esitus eesmärgiga eksitada“.



Esmakordselt diskordianistliku pühakirja Principia Discordia (1965) lehekülgedelt inimajudesse pugenud fnordi ulatuslikumale levikule pani aluse Robert Shea ja Robert Anton Wilsoni satiiriline ja vandenõuteoreetiline romaanitriloogia „Illuminatus!“ (1975).

Et jaanuari 23. kuupäev ja järgmine Heitke Pikali sarja pidu lähenevad hirmuäratava kiirusega ning lisaks valgusega pimestatud episkoopide Harald Haagi ja Major Laksu tavapärastele heliplaadilistele ekstsessidele ning leegitsevale koostööle Agni kultuse maaletoojatega tantsupidudesarjast „LAMP“ terendab murranguliste sündmuste silmapiiril ka kollektiivne fnordijaht, toome siinkohal ära fnordide olemust tutvustava lõigu eestikeelse „Illuminatuse!“ lähikuudel lettidele jõudvast teisest jaost „Kuldne õun“. Räägib radikaalse ajalehe „Vastasseis“ (Confrontation) toimetaja Joe Malik.


Fnorde nägin ma esmakordselt samal päeval, kui kuulsin plastikaatmartiinist. Lubatagu mul olla selles asjas väga selge ja täpne, kuna paljud inimesed sellel reisil räägivad taotluslikul ja perverssel moel ähmaselt: ma ei oleks fnorde näinud, poleks saanud neid näha, kui Hagbard Celine poleks mind eelmisel õhtul lendaval taldrikul hüpnotiseerinud. /…/

UFO oli tegelikult isegi väike pettumus; nii paljud inimesed olid neid juba näinud, ja mina olin valmis millekski, mida veel mitte keegi polnud kunagi näinud ega ette kujutanud.

Veelgi suuremaks kujunes pettumus, kui nad mu pardale psühhisid või luristasid ja ma leidsin marslaste või Krabi tähtkujust pärit Putukate Trusti esindajate asemel lihtsalt Hagbardi, Stella Marise ja veel mõned inimesed Leif Erikssonilt.

“Elagu Eris,” ütles Hagbard.

“Olgu tervitatud Discordia,” vastasin ma, järgides skeemi kolm-pärast-kahte ja viies pentaadi lõpule. “Kas asi on milleski olulises või tahtsid sa mulle lihtsalt oma viimast leiutist näidata?” /…/

“On aeg, et sa näeksid fnorde,” [ütles Hagbard]. Siis ärkasin ma voodis ja oli järgmine hommik. Valmistasin üsna vastikus meeleolus hommikusööki, mõeldes selle üle, kas ma olin ehk näinud fnorde, mis iganes need ka pole, neil tundidel, mille ta mu mälust kustutas, või näen ma neid niipea, kui välja tänavale lähen. Mul oli nende suhtes nii mõnigi üsna õõvastav mõte, pean ma tunnistama. Atlantise hävingu üle elanud kolme silma ja kombitsatega elukad, kes on mingisuguse meelekilbi tõttu nähtamatud ning kõnnivad meie seas, täites illuminaatide jubedaid ülesandeid. Sellisele asjale mõtlemine tekitas kõhedust, ning viimaks andsin ma oma hirmudele järele ja piilusin aknast välja, mõeldes, et parem on neid esmalt kaugelt vaadata.

Ei midagi. Lihtsalt tavalised unised inimesed, teel oma busside ja metroorongide peale.

See rahustas mind veidi, niisiis sättisin röstsaia ja kohvi valmis ning tõin esikust “New York Timesi”. Keerasin raadio jaamale WBAI ja sattusin törtsu hea Vivaldi otsa, istusin, haarasin viilu saia ja hakkasin pilku üle esimese lehekülje libistama.

Siis nägin ma fnorde.

Põhiartikkel käsitles üht järjekordsetest lõpututest nääklustest Venemaa ja USA vahel ÜRO peaassamblees, ning pärast iga otsetsitaati Vene saadikult lugesin välja täiesti silmatorkava sõna “Fnord!”. Teine lugu rääkis vägede Costa Ricalt väljatoomise teemalisest debatist kongressis; igale senaator Baconi esitatud argumendile järgnes taas “Fnord!”. Lehekülje allservas seisis “Timesi” põhjalik uurimus süvenevast reostusprobleemist ning gaasimaskide kasutamise kasvavast populaarsusest newyorklaste seas; kõige ärevusttekitavamad keemilised tõigad vaheldusid värskete “Fnordidega”.

Järsku nägin ma Hagbardi pilku enda silmadesse hõõgumas ja kuulsin ta häält: “Su süda jääb rahulikuks. Su adrenaliininääre jääb rahulikuks. Rahulikuks, üleni rahulikuks. Sa ei satu paanikasse. Sa vaatad fnordi ja näed seda. Sa ei põikle kõrvale, ei kustuta seda vaateväljast. Sa jääd rahulikuks ja astud sellele vastu.” Ja veelgi kaugemal minevikus, kohe päris kaugel: mu esimese klassi õpetaja kirjutamas tahvlile FNORD, samal ajal kui tema laual pöörles ja pöörles spiraali kujutisega ratas, pöörles ja pöörles, ja tema hääl aina sumises: KUI SA FNORDI EI NÄE, EI SAA FNORD SIND ÄRA SÜÜA, ÄRA NÄE FNORDI, ÄRA NÄE FNORDI...

Ma pöörasin pilgu tagasi lehele ja nägin endiselt fnorde.



See oli samm edasi Pavlovist, mõistsin ma. Esimene tingitud refleks oli reageerida paanikahooga (tehnilises terminoloogias nimetatakse seda aktivatsioonisündroomiks) igal kohtumisel sõnaga “fnord”. Teine tingitud refleks oli kustutada mälestus juhtunust, kaasa arvatud sõna ise, ning tajuda lihtsalt kergekujulist ohutunnet, ise teadmata, miks. Ning kolmas samm oli muidugi omistada see ärevus uudistele, mis olid juba ise sisult piisavalt hirmsad.

Loomulikult on kontrolli tuumaks hirm. Fnordid tekitasid terve rahvastiku, mis liikus ringi kerges kroonilises ärevuses, piinatud maohaavadest, peapööritushoogudest, luupainajatest, südamepuperdamisest ja kõigist muudest adrenaliini ülekülluse sümptomitest. Kogu mu vasakäärmuslik ülbus ja põlgus kaasmaalaste vastu sulas; mind valdas siiras kaastunne. Pole ime, et nood vaesed tõprad usuvad kõike, mida neile räägitakse; marsivad kaeblemata läbi reostuse ja ülerahvastatuse; vaatavad pealt, kuidas nende poegi lõpututesse sõdadesse tapale veetakse, hakkamata kunagi vastu, näitamata kunagi üles märkimisväärset õnnelikkust või erootilisust või uudishimu või normaalseid inimlikke tundeid; elavad igaveses piiratud-silmaringi-tunnelis; kõnnivad vaeste linnajaost mööda, märkamata ei selles sisalduvat inimlikku kannatust ega potentsiaalset ohtu, mida see nende endi julgeolekule kujutab... Siis tabas mind eelaimdus ja ma pöörasin kiiresti ette reklaamide lehekülje. Kõik oligi nii, nagu ma arvasin: ei mingeid fnorde. Ka see oli osa pettusetrikist: vaid tarbimine, lõputu tarbimine lubas neil põgeneda nähtamatute fnordide vormitu ohu eest.


Nii palju siis fnordidest. Kes soovib Heitke, LAMBI ja sõpradega pühapäeval, 23. jaanuaril ainult asjassepühendatutele teadaolevas paigas Tallinnas fnorde jahtida ning nii biogrammi (keha) kui logogrammi (oma eelprogrammeeritud aju halle kääre) UV-kahurite ja Thothi laternate valguses koos tuleneelajate ning lindisportlastega rütmiliselt liigutada, andku sellest märku kommetaariumis — jätke meile enda e-posti aadress (või saatke rada7.ee kasutajatele "HaraldHaak" või "Major laks" erasõnum) ja teiega võetakse peatselt ühendust. 

Olgu tervitatud Discordia!