neljapäev, 23. detsember 2010

Kümnendilõpu saturnaalid Protestis 23. detsembril


Elagu Eris!
2010. aasta detsembrikuu 23. päeval algusega kell 20:03 korraldab "Heitke pikali" raevukas kollektiiv äravalitud diskordianistlike episkoopide Harald Haagi ja Major Laksu isikus avalikku mürglit, narrib head muusikat ja tõmbab käimasoleva aastatuhande esimesele kümnendile kaootilise joone alla. Seekord ülinapi (ette)teatamisega, ilma eksitavate müsteeriumide, epistlite ja konspiratsioonideta, nagu torust tuleb. Tasuta! Koht: baar Protest (Mere pst 6a, Tallinn).

Olgu tervitatud Discordia!

* * *

P.S. Käesolevaga kasutame võimalust kustutada võlg nende ees, kes käisid eelmisel Heitke-Pikali-üritusel ning on tänaseks ligi kuu aega oodanud sakraalkaootilise epistli algteksti ja selle sosinal eristilist telefonimängu pidi väljasõelutud tegeliku tähenduse avalikustamist.

Algne tekst koosnes 23 reast, igas reas 5 sõna:

Elagu Eris, vennad ja õed!
Te tulite siia, et valgustuda.
Kardan, et teid on petetud.
Valgust Discordia rüpest ei leia.
Ei pimedust; ei sügavaimat tarkust.
Ei ole seal pealiskaudseimat juhmustki.
Tunnistage: te ei vaja seda.
Absoluutne tegelikkus on teisel pool.
Teisel pool halba ja head.
Teisel pool pimedust ja valgust.
Tarkust, lollust, lõppu ja algust.
Kõige alguses oli Emand Kaos.
Kõige lõpus valitseb samuti tema.
Uskujad lubavad putru homme, paradiisis.
Meie ei luba mitte midagi.
Ilmutus on, et ilmutust pole.
Vaadake — te olete juba kohal.
Jääv on näiv on jääv.
Kaosest sünnivad kord ja korralagedus.
Tõe mõistmiseks pole rohkemat vaja.
Pluss muidugi haiguste ravi, kontrollitud.
Üksindus — magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga.
Olgu tervitatud Discordia! Heitke pikali!
Rituaale toimetanud episkoopide Haagi ja Laksu mure, et selline napp ja arusaadav sõnum edastuses sugugi ei moondu, osutus alusetuks, sest tagasi jõudis lõpuks hoopis järgmine tekst.

Elagu Eris, vennad ja õed!
Lamp tuleb põlema panna. 
Narri põldu, narrib põld 9 korda vastu. 
Vau, mis rütmid. 
Ega vähe ei ole. 
Tulistagem keda? Ma ei vaja seda. 
Absoluutsest absoluutne tegevus on hoopis teisel pool. 
Niimoodi peab ütlema, et algus on teisel pool!
Õiglust, tarkust, valgust ja põnevust — 
ma ei ole üldse endas kindel, Emand Kaos. 
Meie käest ei saa midagi. 
Vanaemale antakse putru. 
Üksindus või vaikus? Kaua elagu Discordia! 
Võitjate väljaselgitamiseni jätkake ise, õed-vennad! Ning kohtumiseni täna õhtul kell 20:03 kõrtsis Protest (Mere pst 6a).

pühapäev, 21. november 2010

Heitke Pikali esitleb: pidu '23'!

Heitke Pikali on laenanud oma nime ettevõtlikele aferistidele Harald Haagile ja Major Laksule, kes konstrueerivad iga kuu 23. kuupäeval liturgilise sisuga muusikaüritusi eesmärgiga külvata kaost ja tunnetuslikke ebakõlasid. Esimene HP egiidi all toimuv avalik müsteerium leiab aset juba teisipäeval. 23. novembril Tallinnas klubis Rockstar’s (Tatari 6) algusega kell 19:23.



Miks just 23?

23 on vastavalt diskordianistlikule Viite Reeglile arv, millega kõik sündmused on ühel või teisel viisil seotud. Viite Reegel ütleb, et “Kõik asjad toimuvad viiekaupa, jaguvad viiega, on viie korrutised või sobituvad mingil muul otsesel või kaudsel moel arvuga viis, ” (Principia Discordia) ja nn “23 mõistatus” on Viite Reegli otsene järelm.

23 on õnnenumber, õnnetu number, pentsik number, kummaline number ja/või jumalanna Erise ja/või Cthulhu Mythose jumaluste püha arv. Diskordianistlik kirjanik Robert A. Wilson (1932–2007) kirjutas veidraid nähtuseid kajastavas üllitises Fortean Times 1977. aastal järgmist. 



Esmakordselt kuulsin ma 23 mõistatusest William S. Burroughsi, romaanide “Naked Lunch”, “Nova Express” jt autorilt. Burroughs väitis, et sai 1960. aasta paiku Tangieris tuttavaks ühe kapten Clarkiga, kes hooples kord, et on 23 aastat seilanud ilma, et oleks sattunud laevaõnnetusse. Samal päeval hukkus Clark koos kõigi pardal viibinutega laevareisil. Ent see polnud kõik — kui Burroughs samal õhtul tolle näite üle jumalate irooniast mõtteid mõlgutas, teatas raadio USA-s Floridas alla kukkunud reisilennukist. Piloodi nimi oli kapten Clark, reisi number 23.

Burroughs hakkas pärast seda võigast sünkronismi-ilmingut koguma kummalisi 23-sid, ning pärast 1965. aastat hakkasin neid kollektsioneerima minagi. Paljud mu pentsikutest 23-dest leiduvad triloogias “Illuminatus!”, mille kirjutasin aastatel 1961–71 kahasse Robert J. Sheaga. Mainin siin vaid mõningaid neist, et anda asjast aimu neile pimedusega löödutele, kes pole veel “Illuminatust!” lugenud.

Eostamishetkel kingivad nii ema kui isa lootele kumbki 23 kromosoomi. Geneetilist teavet kandva molekuli DNA igal 23. ongströmil ilmnevad sidemetevahelised ebakorrapärasused. Oma “Kabalistlikus sõnaraamatus” määratleb Aleister Crowley 23 “eluarvuna” või “lõimearvuna”, mis tontlikul moel tuletab meelde DNA-d kui elutegevuse programmi. Teisalt seondub 23 mitmel moel lõppemisega: telegrafistide koodeksis tähendab 23 “riket” või “liinikatkestust”; I Chingi heksagramm 23 tähendab “katkemist” või “lahknemist”. Charles Dickensi “Kahe linna loo” vanades lavastustes on ennastohverdav advokaat Sydney Carton järjekorras kahekümne kolmas giljotiiniga hukatu (osa leksikograafide arvates on salapärane ingliskeelne slängiväljend “23 skiddoo!” pärit just sealt).

Mõned inimesed on suisa tõelised 23-sünkronismide kobarad. Burroughs avastas, et salakaubavedaja “Hollandlane Schultz” (kodanikunimega Arthur Flegenheimer) laskis Vincent “Hull Koer” Colli tappa New Yorgi 23. tänaval, kui Coll oli 23 aasta vanune. Schultz ise lasti maha 23. oktoobril. Põhjalikumalt Schultzi juhtumisse süüvides avastasin, et Charlie Workman, kes Schultzi mahalaskmise eest vangi läks, istus kinni 23 aastat ja lasti siis tingimisi vabadusse.

Chicago ülikooli professor Hans Seisel sedastas järgmised faktid Arthur Koestlerile, kes avaldas need oma raamatus “Juhuse väljakutse” (The Challenge of Chance). Seiseli vanavanemate aadress sisaldas arvu 23, tema ema elas 23. tänaval korteris number 23. Ühel eluperioodil sisaldus 23 nii Seiseli koduses kui tema advokaadibüroo aadressis, jne. Monte Carlot külastades luges Seiseli ema romaani “Die Liebe der Jeannie Ney”, mille kangelanna võidab ruletis suure summa, panustades 23-le. Seiseli ema proovis sama ja 23 võitis teisel katsel.

Adolf Hitler pühitseti Vrili ühingu (mida paljud peavad illuminaatide kulissorganisatsiooniks) liikmeks aastal 1923. Morgani pank (mida John Birchi ühing peab illuminaatide rahastajaks) asub Manhattanil aadressil Wall Street 23. Kui “Illuminatus!” teatrilavale toodi, toimus selle esietendus Liverpoolis 23. novembril (mis on ka Harpo Marxi sünnipäev). “Illuminatuse!” lavastaja Ken Campbell avastas hiljem Jungi memuaaride “Mälestused, unenäod, mõtted” leheküljelt 223 kummalise unenäo Liverpoolist, mis Campbelli kinnitusel kirjeldab tänavate ristmikku, kus asub teater, milles “Illuminatus!” esmakordselt lavale tuli (Jung oli muidugi esimene psühholoog, kes seesuguseid kummalisi kokkusattumusi uuris ja need sünkronismideks nimetas). Campbell väidab ka, et Hitler elas 23 eluaasta vanuses põgusalt Liverpoolis, aga sellele pole ma kinnitust leidnud.

Hiljuti kutsuti mind ekspeditsioonile Bermuda Kolmnurka. Kuna mul oli muid kohustusi, pidin ära ütlema, ent “meeskond, kes iialgi ei puhka” (nii nimetas sir Walter Scott Intellekte — või idiootsuseid —, kes meid sedasorti fenomenidega pidevalt kimbutavad) ei olnud nõus mind niisama lihtsalt konksu otsast lahti päästma. Paar päeva pärast ekspeditsiooni algust lülitasin sisse teleri ja sattusin peale uue filmi “Airport '77” reklaamile. Reklaam algas näitleja karjumisega: “Lend 23 on Bermuda Kolmnurgas alla kukkunud!”

Nädal hiljem väitis raamatu “Bermuda Kolmnurk” autor Charles Berlitz, et on sealsetest vetest leidnud uppunud püramiidi, mis on kaks korda suurem Cheopsi püramiidist. Toda koletislikku rajatist on kirjeldatud “Illuminatuses!”, kus on konkreetselt öeldud, et see oli Cheopsi püramiidist kaks korda suurem — ent mina ja Shea arvasime seda lõiku 1971. aastal koostades, et kirjutame väljamõeldud ilukirjandust. 1977. aastal väitis Berlitz aga, et see on päriselt olemas.
Praeguseks on mu toimikutesse kogunenud peaaegu sama palju pentsikuid 23-sid kui Charles Fortil oli andmeid kalade taevast mahasadamise juhtumitest, ning inimesed läkitavad mulle pidevalt uusi näiteid.

Eukleidese “Geomeetria” algab 23 aksioomiga.

Niipea, kui kummaliste 23-de kogumine mind tõsiselt huvitama oli hakanud, suri üks mu paremaid sõpru — 23. detsembril.

Mu vanemad tütred sündisid üks 23. augustil ja teine 23. veebruaril.

Omar Garrisoni “Tantra: The Yoga of Sex” andmetel eksisteerib lisaks üldtuntud naiste 28-päevasele seksuaalsele kuutsüklile ka meeste sugueluline tsükkel, mille pikkus on 23 päeva.

Burroughs, kellel on kalduvus otsida asjade pimedamat poolt, näeb 23-s peamiselt surma-arvu. Sellega seoses on huvitav märkida, et piibli 23. psalmi lugemine matustel on üldlevinud tava.

Ajakirja “The Fanatic” toimetaja Heathcote Williams kohtus Burroughsiga 23-aastasena, elades aadressil, milles sisaldus 23. Kui Burroughs talle süngelt kuulutas, et “23 on surma arv”, avaldas see Williamsile muljet; veelgi enam rabas teda aga, kui ta seejärel esmakordselt avastas, et tema kodust teisel pool teed asuv maja on surnukuur.

1930. aastate kõige populaarsemate pangaröövlite Bonnie ja Clyde’i elu hõlmas teadlikult suuremat osa Ameerika põrandaalustest müütidest; Texase korrakaitsjad lasksid nad maha 1934. aasta 23. mail. Nende eesnimede tähtede B ja C kabalistlikud väärtused on 2 ja 3.

Ingliskeelse tähestiku 23. täht W ilmutab end sellistel puhkudel sagedasti. Carl Jungiga sünkronismiteooria juures koostööd teinud füüsiku nimi oli Wolfgang Pauli. Esmakordselt juhtis mu tähelepanu 23 fenomenile William Burroughs. Hollandi Schultzi mõrtsukas oli Charlie Workman. Siinkohal meenub/meenuvad veel Adam Weishaupt ja/või George Washington, kaks (või üks) 18. sajandi valgustusliikumise peamistest allikatest. Will Shakespeare sündis ja suri 23. aprillil.

(Olen leidnud mõningaid huvitavaid 46-sid — 46 on 2 x 23 —, aga pean neid üldiselt tähtsusetuteks. Siiski on ingliskeelse piibli 46 psamil kummastav ülesehitus. Psalmi algusest 46. sõna on “shake” ja tagantpoolt lugedes 46. sõna “spear”.)

Mitmesuguste juhtlõngade kaudu on sir Francis Bacon minu kasvavat huvi pälvinud kui võimalik 17. sajandi illuminaatide liider (mõningaid tõendeid selle kohta võib leida Francis Yatesi oivalisest raamatust “The Rosicrucian Enlightenment”). Tava kohaselt lasti Baconil endal valida päev, mil Elizabeth I ta rüütliseisusse tõstma pidi. Ta valis 23. juuli.

Dr John Lilly nimetab “meeskonda, kes iialgi ei puhka”, kosmiliseks juhtimiskeskuseks (Cosmic Control Center) ja hoiatab, et nad pööravad erilist tähelepanu inimestele, kes pööravad erilist tähelepanu neile. Ma lõpetan käesoleva loetelu mõnede kõige pöörasemate 23-dega, mis on ristunud mu enda eluteega.

1973. aasta 23. juulil jäi mulle mulje, et minuga võtab ühendust mingisugune Siiriuse kaksiktähe-süsteemist pärinev arenenud teadvusevorm. Taoliseid pentsikuid psüühilisi kogemusi on mul esinenud mitme aasta vältel ning ma jäädvustan need alati hoolikalt, ent keeldun neid sõnasõnaliselt võtmast seni, kuni lagedale ilmub objektiivseid kinnitavaid tõendeid. Too konkreetne kogemus oli aga nii intellektuaalses kui emotsionaalses plaanis eriti jalustrabav, mistõttu veetsin ülejäänud päeva lähimas suures raamatukogus Siiriuse kohta andmeid otsides. Muu hulgas leidsin, et 23. juuli on selle tähega eriti tihedalt seotud.

Muistses Egiptuses alustasid preestrid 23. juulil Siiriuse auks jada riituseid, mis vältasid 8. septembrini. Kuna Siiriust nimetatakse mitmes keeles “Penitäheks”, kuna see asub Suure Peni tähtkujus, nimetatakse perioodi 23. juulist 8. septembrini “penipäevadeks”.

Minu parapsüühilised “kontaktikogemused” kestsid pisteliselt ligi kaks aastat, 1974. aasta oktoobrini, pärast mida tegin neile puhta jäärapäise tahtejõuga lõpu (mind hakkas tüütama pidev juurdlemine selle üle, kas mind on spetsiaalselt mingiks tähtedevahelise tähtsusega Suureks Eesmärgiks välja valitud või hakkan ma lihtsalt hulluks minema).

Pärast kaht aastat (1974. aasta lõpust 1976. aasta alguseni) filosoofilist juurdlemist antud teemal otsustasin viimaks veel ühe korra end Siiriuse-Maa sidekanalile häälestada ning üritada saada objektiivseid tulemusi. 1976. aasta 23. juulil avasin end hulga mitmesuguste šamanistlike ja joogatehnikate abil veel ühele Kosmilise Tarkuse valangule ja teatasin Saatjatele, et tahan seekord midagi objektiivset.

Järgmisel nädalal avaldas ajakiri Time terve lehekülje pikkuse arvustuse Robert K. G. Temple’i raamatule “The Sirius Mystery”, mis väidab, et kontakt Siiriuse ja Maa vahel leidis aset umbes aastal 4500 Lähis-Idas. Egiptuse 23. juuli pidustused olid osa Temple’i tõenditest, ent mulle valmistasid suuremat lusti ja avaldasid muljet autori keskmised initsiaalid, kuna Kallisti Gold (“Kallisti kuldne”) on väga kallis kanepisort, mida suitsetab üks “Illuminatuse!” peategelastest.

Time’i numbriga samal nädalal, s.t samuti nädal pärast mu 23. eksperimenti avaldas Rolling Stone Saksa rokkbändi Ramses leheküljesuuruse reklaami. Üks ansambli liikmetest kandis nime Winifred, mis on ka ühe nimi “Illuminatuses!” kujutatud neljast Saksa rokkmuusikust. Reklaam kujutas suurt püramiidi, mille tipus oli silm — illuminaatide sümbolit.

On see kokkusattumus? Sünkronism? Kõrgema taseme intellekt? Kõrgema taseme idiotism?

Silma püramiidis pidas oma lemmiksümboliks muidugi Aleister Crowley, kes nimetas end Illuminaatide Salateadmistesse Pühendatuks ning pani oma ajakirja “Pööripäev” (Equinox) allpealkirjaks “Ülevaade teaduslikust illuminismist”. Ning 2/3 on 0.666666 jne — Crowley maagiline arv lõputus kordumises. Käesoleva artikli lugejaile võiks pakkuda lõbu sirvida teoseid “The Magical Revival” ja “Aleister Crowley and the Hidden God”, mille autoriks on Crowley endine õpilane Kenneth Grant (ja pange tähele: jälle nimetähed K. G.!). Neis leidub hulgaliselt uduseid ja okultistlikke viiteid, mis seostavad Crowleyt mingisugusel täpsustamata moel Siiriusega.

Näitleja, kes Ühendkuningriigi Rahvusteatri “Illuminatuse!” lavastuses Padre Pederastiat mängis, rääkis mulle, et kohtas kunagi Crowleyt rongis. Juhuslik kokkusattumus, kui soovite. Ent lavastuse teise etenduse eel keelitasid näitlejad mind, et liituksin nendega statistina musta missa stseenis. Ning, kallid õed ja vennad, nii leidsin ma end porgandpaljana Rahvusteatri laval lõugamas Crowley kuulsat loosungit “Tee, mida tahad sa, olgu kogu seadus!” (Do what thou wilt shall be the whole of the law!) Tema Majesteedi Kuninganna eestkoste all.

Charles Forti jüngrina olen ma loomulikult ontoloogiline agnostik ega usu iial midagi selle sõna otseses tähenduses. Aga ma ei lakka kunagi imestamast, kui palju sellest oli programmeerinud Onu Aleister juba enne minu sündi, ja ma olen kindel, et too viimane juhtum, minu ainus hetk Rahvusteatri laval, oli täiel määral Crowley töö.

Kui heidate pilgu Crowley “Pihtimustesse” (Confessions), näete, et ta alustas maagiaõpinguid 1898. aastal 23 eluaasta vanuses. 


reede, 5. november 2010

Mida tegi Albertus Magnus Tallinnas?


Tallinna Postimehes ilmus 5. novembril kurioosne lühisõnum:

Ühes Tallinna vanalinna majas kukkusid tavapärase korstnapuhastamise ajal kaminasse sajad 16. sajandist pärit nukud.


Vanima dateeritud hoone Tallinnas ja terves Eestis, aastast 1230 pärineva väärika kivihiiglase Katariina käigus ostis 18 aastat õiguskaitse organites töötanud Tarvi Pink selle aasta alguses. Koos Moskva partneri, nukkude kollektsionääri ja autori Svetlana Ptšelnikovaga tekkis mõte arendada ka Eestis mujal maailmas nii levinud autorinukkude loomiskultuuri ja loomulikult ka äri.

Esimene märk, et tänane Eesti Nukukunsti maja on leidnud oma ainuõige pesa, ei lasknud kaua oodata. Maja seinal on tahvel – Albertus Magnus 1255. Pühaku elulugu uurides selgus, et Albert Suur tegi oma esimese nuku ning nimetas ta androidiks 1250. aastal.

Müstiline algus sai veelgi imelisema jätku. Kui korstnapühkija katusel korstent puhastas, seisis Pink teisel korrusel kaminasuu ees. Ühel hetkel kuulis ta kolksatust. Kaminasse vaadates leidis Pink kartulikotiriidest märsi, kus sees jahmatav leid: 250 valget nukukest.

Pink viis sõrmesuurused nukukesed Moskvasse ekspertiisi, kus selgus, et need on meisterdatud 16.-17. sajandil Saksamaal ja neil võis olla rituaalne tähendus.


Albertus Magnus

Albertus Magnus (Albertus Suur) (surnud 1280) oli teatavasti saksa loodusteadlane ja teoloog, filosoof, astroloog ja alkeemik, kes tema surma järel levinud kuulujuttude kohaselt leiutas tarkade kivi ja andis selle Aquino Thomase kätte hoiule. Vähemalt Aquino Thomast peaksid ju
teadma isegi Eesti haridussüsteemi produktid? Ja Aristotelest, kelle "maaletoojaks" Albertus filosoofina paljuski oli. Aga mida tahta inimestest, kes ei oska sõna "õiguskaitseorganid" kokku kirjutada?

Sellest, et Albertus oleks Tallinnas käinud, pole ma varem kuulnud, aga iseenesest kõlab loogiliselt - maja asub dominiiklaste kvartalis ja Albertus oli selles ordus 1255. aastaks juba üsna kõrgel positsioonil, Kölni dominiiklaste kooli juht. Hiljem sai temast Regensburgi piiskop. Siis oli ta juba eakas, kui palju just, pole täpselt teada, aga igatahes pidi väidetavalt 1193. ja 1207. aasta vahel sündinud mees olema oma aja kohta haruldaselt pikaealine.

Aga 17. sajandi nukud ei anna mulle kuidagi rahu. Mina Arvi Pingi asemel
nendega nii süüdimatult ei mängiks. Nõidumine oli Saksamaal Kolmekümneaastase sõja paiku veel üsna levinud komme ja asja ei paranda kuidagi, et Albertus just 1622. aastal paavst Gregorius XV-lt oma beatificatio ehk õndsakstunnistamise kätte sai.

Gregorius XV (1554-1623)

Gregorius oli muide viimase nõiakunstivastase ordinantsi autor ajaloos ja see ei tähenda, et ta oleks olnud väga "tough on witchcraft", nagu tänased poliitikud ütleksid. Vastupidi, Gregorius oli see mees, kes lõdvendas nõiakunstivastaseid õigusakte tublisti ning kehtestas korra, mille järgi ei piisanud surmanuhtluse määramiseks enam sellest, kui kahtlusaluse koostöö Saatanaga oli tõendatud; oh ei, nüüd tuli lisaks ka tõendada, et see koostöö on toonud kaasa inimese hukkumise. Võimalik, et see ei puutu absoluutselt asjasse, aga veidrad kokkusattumused väärivad alati äramärkimist. Samal aastal Gregorius suri - peremees tuli järele?

Albertus Magnusest ja tema seostest maagiaga saab eesti keeles lugeda näiteks siit.
Aga kui lugeja oskab esitada hüpoteesi, millist "rituaalset tähendust" need kujukesed täidavad, siis meie ajaveebi toimetus oleks selle kuulmisest väga huvitatud.

teisipäev, 2. november 2010

Unenäouurija paljastas Estonia huku saladuse?


Iiri veebikolumnist Cillian Jackson kirjutab oma blogis Pearls of War, et parvlaeva Estonia hukk 1994. aasta septembris võis olla seotud USA kõrgete valitsusametnike finantshuvidega. Aastaid unenägemiskunsti (lucid dreaming) ja religioosse sümbolismiga seotud probleeme uurinud Jackson jõudis infoni järjekordse seansi käigus, mida ta nimetab esimeseks teadaolevaks juhtumiks, kus unenägijal on õnnestunud veebi ühenduda (dream-internet interfacing).

Jacksoni sõnul nägi ta aastaid tagasi unenägu veekogust, pooleldi vette vajunud tuumaraketist ja kahest kõnelevast sisalikust, kes meenutasid suuruse ja kehakuju poolest komodo varaane. Kogenud unenägijana fokuseeris uurija oma tähelepanu raketile ja märkas selle ümbrisel numbrikombinatsiooni, mille ta meelde jättis. Pärast ärkamist sisestas unenägija kombinatsiooni Google’isse ning jõudis selle kaudu lehele, kus olid üleval energia- ja ehitusfirma Halliburtoni raamatupidamisaruanded eelarveaastateks 1995-96.

Komodo varaan (Varanus comodiensis)

Teatavasti töötas hilisem USA asepresident Dick Cheney Bill Clintoni valitsusaastatel Halliburtoni peadirektorina, ehkki unenägemise hetkel oli Cheney juba koos George W. Bushi administratsiooniga võimule tulnud. Et unenäos kohatud kõnelevad sisalikud olid omavahelises vestluses maininud “idioot” Clintonit, jõudis Jackson loogilise järelduseni, et kaks reptiili sümboliseerisid tema unes Cheneyt ja kaitseminister Donald Rumsfeldi. Lisaks David Icke’i teooriale haakub selline sümbolism ka ühes 60.-te raadiosaates kõlanud legendiga, mille kohaselt röövisid reptiilid Brasiilias lapsi ja ohverdasid neid oma maa-alustes rituaalides.

Seoses oma unenäoga tõstatab Jackson kaks peamist küsimust. Mida sümboliseeris veekogus asunud rakett ja kuidas on see seotud Halliburtoniga? Vastuse andis internetipõhine raadiosaade “The Sinking of MS Estonia”, mis oli eetris 2008. aasta 14. augustil ja pidi seega kõlama Jacksoni unenäos veidi enne internetti jõudmist. Parvlaeva hukkumise hämarate asjaoludega tutvunud Jackson leiab, et lugu betooniga kaetud ja väidetavalt radioaktiivsest laevavrakist ning kadunud meremeestest sobitub tema tuumaraketi-unenäoga perfektselt.

Lisaks jõudis Jackson oma uurimistööga faktini, et õnnetuse järel saadeti laevavrakiga tutvuma Norra sukeldumisfirma Rockwater A.S. Sama ettevõte jõudis järelduseni, et laevahuku põhjustas õnnetus vöörivisiiriga. Rockwater on aga Halliburtoni tütarettevõte. Lisame juurde sobivast perioodist aastaaruanded ning ring sulgub, jättes õhku märksa enam küsimusi, kui vastuseid.

Kõige märkimisväärsemaks peab Jackson aga oma avastuse juures asjaolu, et nähtavasti on inimene võimeline magades internetist otse infot ammutama. “See tõestab võimaluse olemasolu, et me ei vaja enam internetiga ühendumiseks arvuteid ja võib-olla ei vajanudki me neid
selleks kunagi,” leiab Jackson lõppkokkuvõtteks.

Loe viidatud artikli ingliskeelset täisversiooni siit!

neljapäev, 20. mai 2010

Prohvetijoonistamispäev ja kujutava kunsti triumf

Täna on ülemaailmne prohvet Muhamedi joonistamise päev. Juhtivad poliitilised karikaturistid tõrelevad, et sedasorti algatus on tarbetult provokatiivne ja külvab kaost — mis diskordianistlikust perspektiivist on teadupärast soovitav!

Perspektiivile mõeldes valmistasin ka tänase illustratsiooni, mis kujutab ühe metafoorse geoloogilise moodustise ja maailma kõige tuntuma turbanikandja müütilist kohtumist ootamatu nurga alt. Pildi nimi on "Muhamed ja mägi ülaltvaates".

Ilusat prohvetikujutamispäeva! Elagu Eris!

neljapäev, 11. veebruar 2010

Uputamine: uus keks või kull?

Erisiaanlik tervitus!

UPUTAMIST mängivad diskordianistid ja muud sedalaadi inimesed.

EESMÄRK: uputada ese või asi või objekt
vette või mutta või ükskõik millesse, kuhu midagi uputada saab.

REEGLID: uputada võib igat moodi. Praeguseni on kümnenaelaseid mudakamakaid kasutatud tubakapurgi uputamiseks. Hea, kui on olemas veega täidetud tiik või auk, kuhu asju uputada. Kuid kasutada võib jõgesid — lahtesid — abajaid — ma julgen arvata, et koguni ookeane.

MÄNGUKORDADE JAOTUS käib järgmiselt: kes iganes saab esimesena värgi maast lahti ja õhku.


KOHUS: kõigi UPUTAMIST mängivate isikute kohus on pärast seda, kui üks ese on uputatud, aidata leida veel esemeid uputamiseks.


UPUTAMISE KORRAL: uputaja hõikab “Ära uputasin!” või midagi sama läbimõeldut.


ESEMETE NIMETAMINE on mõnel juhul soovitav. Esemele annab nime eseme leidja, ja see, kes selle uputab, võib öelda (näiteks): “Ma uputasin Columbuse linna Ohio osariigis.”


— ALA HERA, E.L., N.S., Rayville’i Õunapantrid,

tsiteeritud Malaclypse Noorema, P. C. V. Principia Discordias


Huviline leiab Metaclysmia Discordiast soovi korral veel diskordianistlikke mänge. "The Wholly Book of Clichés and Cabbages" tutvustab diskordianistlike rollimängude kontseptsiooni ja eri reeglisüsteeme. Uputamismängu veebiversiooni kirjelduse leiab siit. Loendi veel mõnedest mängudest, mis võiksid sobida diskordianistidele, samuti.

Kingitus Kõige Laisemale, ehk ZIP-vormi pakitud arvutimäng "Uputamine" (ingl "Sink"), asub siin.

Au Discordiale kõrges!

kolmapäev, 27. jaanuar 2010

KKKK: kaos kvantmaailmas katseliselt kinnitatud




Au Erisele!

USA teadlased leidsid meie Emanda kvantmaailmast.
Avastust kajastab Science Daily.

Maailmas, mida kogeme meeleelundite kaudu — maailmas, milles valitsevad klassikalise füüsika reeglid — pole kaootiline käitumine mitte erand, vaid reegel.

Ka kõige tillemad, hõlpsasti märkamatuks jäävad sündmused võivad täielikult muuta komplekssete süsteemide käitumist isegi sellise määrani, et suuremas osas looduslikest süsteemidest, millega me oma igapäevaelus kokku puutume — ilmast keemiliste reaktsioonideni, rahvastikudünaamikast neurovõrkude ja koguni aktsiabörsini —, paistab igasugune korrastatus üldse puuduvat.

Teadlased, kes on võtnud uurida “kaost” — mida nad (tõenäoliselt käbinäärme alatalitluse tõttu, mis on seni takistanud neil Emand Erist silmast silma nägemast – H. p.) määratlevad äärmusliku tundlikkusena algtingimustesse tehtud mõõtmatult väikeste muudatuste suhtes —, on taolist käitumist täheldanud vaid klassikalise füüsika kirjeldatavas determineeritud maailmas.

Seni pole veel keegi tulnud lagedale tõenditega, mis viitaksid kaose ilmnemisele kvantmaailmas ehk footonite, aatomote, molekulide ja nende koostisosade vallas.

See on tasand, milles valitseb ebakindlus: aatom on korraga nii osake kui laine, ning võimatu on korraga määrata selle asukohta ja kiirust.

See kujutab endast tõsist probleemi. Kui kvantosakese lähtepunkti pole võimalik täpselt teada, pole ka võimalik konstrueerida teooriat, mis hõlmaks algtingimusi nii, nagu klassikalises kaoses.

Ometi kujutab kvantmehhaanika endast seni kõige täielikumat teooriat füüsilise maailma kohta, mistõttu peaks see suutma selgitada kõiki loodusnähtuseid.

“Jama on selles, et inimesed ei näe kvantsüsteemides klassikalist kaost,” selgitas Arizona Ülikooli professor Poul Jessen. “Ja me usume, et kvantmehhaanika on fundamentaalteooria, mis kirjeldab üleüldse kõike, ning et me peaksime aru saama, mil moel klassikaline füüsika järgib kvantfüüsika piiranguid.”

Jessen ja tema kolleegid on Arizona Ülikooli optikateaduste kolledžis läbi viinud sarja katseid, mis näitavad, kuidas klassikaline kaos tegelikult kvantmaailmasse tungib.


Kes tahab teada, kuidas nad seda täpselt tegid, peab lugema artiklit täispikkuses inglise keeles, ning soovitav oleks ka teatud ettevalmistus sellistes teemades nagu spinn, fraktaalid, dünaamiline lokalisatsioon ja "tõugatud vurr" (ingl kicked top).

Aitäh, prof Jessen, kinnitamast meie usku ja tõestamast, et Polüema valitseb tõesti kõikjal — nii, nagu üleval, nõnda ka all.

Tõenäoliselt on selles, et ma taolist põnevat, kõigisse truudesse erisiaanidesse ja diskordianistidesse kahtlemata religioosset hardust ja meelekindlust süstivat uudist juba varem vahendanud pole, süüdi Kallutatud Jõud, kes Kusagil Struktuurides tegutsevad. Olge te neetud! Mäda põide ja käbi kõrva teile, et teie nimetissõrmed tursuksid suureks nagu vabandussambad ning ripsmed kukuks küljest otse varba peale! Traatnuustikud... Ehh.

Elagu Discordia! Elagu!

Kaos ja eestlus sõbralikult, näe!




Elagu Eris!

Täna, vennad, õed ja sigitised Jumalanna palge ees, tahan ma teile rääkida tulevikueestluse järjepidevuse saavutamisest meie Emanda kaootilisel toel. Aitäh.

Eesti poliitikasse pürgivate vaimustavate äärmuslaste sortimendis leidub tõelisi pärleid, mis esile tõstmist väärivad. Eelmiste kohalike valimiste eel võis pentsikute valimisliitude nimekirjadest leida agaraid kodanikke, kes kutsusid näiteks tõsimeeli üles kõrvaldama Toompealt Vene õigeusu kiriku hoonet, keelama seadusega mošeede rajamist Tallinna, küüditama Eesti kodakondsuseta isikuid Venemaale või radikaalsete vahenditega piirama kahtlase tõmmu kontingendi sisserännet.

Vähegi perspektiivitundeline kodanik, kes oskab pilti suumida globaalseks, mõistab vast selgitamatagi, miks taolistest meetmetest ei saa piisata. Rahvusradikaalide kavadest oleks ehk mingisugust tolku juhul, kui Eesti Vabariik kujutaks endast eraldist planeeti, mis oleks Maa elanikest, eriti neist va murjaneist, kosmiliste distantsidega lahutatud. Jumalanna paraku, praegu elame veel venelaste, hiinlaste, hispaanlaste, krišnaiidide, moslemite ja tiiraste Briti poissmeestega samal planeedil.

Rahvuslaste suurim mure, mis peaks olema muidugi kogu meie rahva mure, on, et Eesti keel ja kultuur ja sugu on Maa pealt hääbumas. Karta on aga, et konkureerivate võõrkultuuride kunstlik väljatõrjumine meie kallilt kamaralt ei õnnestu — peksad sibulakuppelkiriku aknast välja, tuleb internetijuhet pidi tagasi. Sama kehtib islami kohta. Seega tuleb probleemile laheneda teisest küljest.

Eestile on ajalooliselt võõrad absoluutselt kõik tänapäevani säilinud usutunnistused. Seda, mida või keda või kuidas täpselt kummardasid meie oletatavasti paganaist esivanemad, ei tea keegi — küllap toodi ka need religioossed tavad sisse vastikult välismaalt, tõenäoliselt Skandinaavia poolt. Muistsed eestlased pole oma sakraalkultuurist maha jätnud muud kui lohuga rahnud ja mõned pühaks kuulutatud puudesalud.

Sakraalsust inimeste elust välja tõrjuda pole võimalik, kuna Kõrgemasse Jõusse uskumine on meile evolutsioonilise taagana kaela riputatud ja seda püüdlikult eirata tähendaks eitada oma inimlikkust. Eesti riik ei saa endale ka lubada usulist diskrimineerimist, sest seda keelab meie põhiseadus. Küll aga saab seadusest mööda hiilida. Sellepärast kutsun kõiki Eesti põrandaaluseid tehnofriike ja muidu moraalilagedaid ent patriootlikke häkkerikalduvustega eestlasi asuma tööle viiruse kallal, mis muudaks kõik sakraalrajatised üleöö pühadeks hiiteks ja/või ohvrikivideks. Tõsi, nanotehnoloogia areng pole tõhusate replikaator-robotiteni veel jõudnud, ent kaugel see aeg ikka olla saab? Kui tegutseda kiiresti ja halastamatult, võiks juba kümnendi või hiljemalt kahe pärast kuulutada Eestimaa puhtaks kõigist silmnähtavalt võõrusulise eesmärgiga rajatistest, kuid sedavõrd rohkem oleks meil šeffe lohuga rahne ja pühi hiisi.

Teine probleem — Eesti rahvuse füüsiline hääbumine — vajab samuti lahendust, mis arvestaks tulevikutendentsidega. Sisserände piiramine pole selline vahend, kuna selle hinnaks oleks poliitiline ja kultuuriline paariaseisund Euroopas, mida mina küll maksta ei tahaks. Märksa odavam oleks rahvastikuministeeriumi eelarvest leida mõned miljonid selleks, et otsida Eestimaa pealt kokku kõige tervemate ja paremate geenidega noored ja veetlevad härrasmehed, koolitada neist meistervõrgutajad ning saata selline seksuaalsete anastajate rünnakrühm Euroopa ja maailma peale laiali. Kui sammuda otsustavalt, võime sel moel Eesti vere säilimise tagada enne rahuldamata hiinlaste hordide pealetungi. Ajaliselt vananev, ent füüsilist vananemist teaduse ja tehnoloogia viimaste saavutustega pidurdav põliselanikkond saaks aga muheldes seirata miljonite tervete ja tugevate väliseestlaste sirgumist ning elada kaasa järgmise kümnendi-sajandi-aastatuhande eestlusele.

Olgu tervitatud Discordia!