Kolmapäev, 21. detsember 2011

Heitke Pikali saturnaalid: LAHKHELID miinilaos

Elagu Eris!


Ühiskonnas valdavale P-koogi ja J-kuuse maaniale pakuvad võigast alternatiivi juba traditsiooniliseks kujunenud Heitke Pikali pööripäeva-saturnaalid, mis seekord algavad reedel, 23. detsembril kl 21 Meremuuseumi püssirohukeldris (Uus 37, Tallinn).

USA föderaalreservi illumineeritud asutamise 98. aastapäeval toimetab plahvatuslikke põrandaaluseid riituseid biootiline imemasin, stiihiline meta-postcore-jõuk LAHKHELID. Seekordse degenerantide jaurumasina moodustavad regulaarsetele lisaks ja muutuvas suhtes: Ann „Lumivalgeke“ Reimann (EMTA) harmoonilise naishäälena d-efektsel klaveril, piinatud kitarrivirtuoos Kaspar "Tiiger" Toome (Lippajad) ja üllatavd üllatajad kohalikest keskmiselt populaarsetest ansamblitest.

Sporaadilisele lahkhelindamisele tuleb Armeenia režissööri Sergei Paradžanovi revolutsiooniline šedööver "Sayat-Nova" (1968). Saadaval on ka diskordianistliku triloogia "Illuminatus!" teine jagu "Kuldne õun".

Riitus on kinnine. Pääsemiseks saada radasõnum @ Harald Haak või võta varakult ühendust mõnega lahkuposijatest.

Rada7.ee
Sayat-Nova @ YouTube

Suurem flaier @ Flaiku.ee

Olgu tervitatud Discordia!

Teisipäev, 18. oktoober 2011


69 päeva enne 2011. aasta lõppu, pühapäeval, 23. oktoobril, rahvusvahelisel Moolipäeval ning biitnik Burroughsit ja triloogia „Illuminatus!“ autoreid inspireerinud gängsteri Dutch Schultzi mõrva 76. aastapäeval tunneb Heitke Pikali end mugavalt Tallinna kohvik-klubis Protest (Mere pst 6a), kus DJ-d Harald Haak ja Major Laks keerutavad plaate meelierutava muusikaga polkast dubstepini ja rokist raggacore’ini. Ulmakahur projitseerib helindamiseks Ron Fricke 1985. aasta kiirluup-filmi Chronos ja kui aega üle jääb, näeb uuesti ka Kenneth Angeri lühifilme. Nagu enamasti — tasuta.

Heida hea tujuga uude nädalasse pikali, tule pühapäeva õhtul Protesti!

Algus orienteeruvalt kl 22:23. 




* * *

Konteksti huvides lisame Dutch Schultzi e Hollandi Schultzi surmakõnet käsitleva lõigu triloogia "Illuminatus!" teisest jaost "Kuldne õun" (ilmub eesti keeles veel tänavu!). 

See oli kuulus romaanikirjanik, hilisem Nobeli preemia laureaat, kes tegelikult andis Drake’ile ta esimese juhtlõnga selle juurde, mida maffia alati il Segretoks nimetas. Nad olid vestelnud Joyce’ist ja tema õnnetu saatusega tütrest, ning kirjanik mainis Joyce’i katseid veenda end, et too polnud tegelikult skisofreenik. “Ta rääkis Jungile: “Lõppude lõpuks teen ma ise keelega samasuguseid asju.” Teate, mida Jung, too psühhiaatriks maskeerunud iidne Hiina mõttetark, vastas? “Sina sukeldud, tema aga upub.” Lõikav, muidugi; ja ometi mõistame me kõik, kes me kirjutame midagigi naturalismi pealispinnast allpool, Joyce’i skeptitsismi. Me ei või kunagi kindlad olla, kas me sukeldume või lihtsalt upume.”

See meenutas Drake’ile ta enda väitekirja, ning ta läks ja võttis hr Arthur Flegenheimeri, tuntud ka Hollandi Schultzina, viimased sõnad oma kirjutuslaua sahtlist. Ulatanud paberilehed kirjanikule, küsis ta: “Kas nende ridade autor teie arvates sukeldub või upub?”

Romaanikirjanik luges aeglaselt, kasvava süvenemisega, ja tõstis viimaks pilgu, et piielda Drake’i äärmiselt uudishimulike silmadega. “On see tõlge prantsuse keelest?” küsis ta.

“Ei,” ütles Drake. “Autor oli ameeriklane.”

“Seega pole see vaene Artaud. Ma arvasin, et võiks olla. Ta on pärast seda, kui Mehhikosse läks, üsna ümber nurga olnud, nagu inglased ütlevad. Mõistan, et ta töötab praegu mõnede päris märkimisväärsete riigikantsler Hitlerit puudutavate astroloogiliste kaartide kallal.” Kirjanik vakatas ja küsis seejärel: “Mida te siin kõige huvitavamaks lauseks peate?”

““Üks poiss pole iial nutnud ega tuhandet khimi purustanud,”” tsiteeris Drake, kuna see rida häiris teda kõige rohkem.

“Ah, see poisi-kuvand on lausisiklik, lihtsalt allasurutud homoseksuaalsus, täiesti tavaline,” ütles kirjanik kannatamatult. ““Ma olin potil ja poiss tuli mulle peale.” Ma arvan, et autor tegi sellele poisile kuidagi haiget. Kõik need viited on vürtsitatud tavalisest suurema homoseksuaalse süütundega.”

Issand jumal, mõtles Drake, Vince Coll. Ta oli piisavalt noor, et paista Schultzile poisina. Hollandlane mõtles, et teda tulistab seal Newarki peldikus Colli vaim.

“Ma kujutan ette, et autor tappis end või on nüüdseks vaimuhaiglas,” jätkas kirjanik mõtlikult.

“Ta on surnud,” kostis Drake vastutahtmist. “Aga ma ei anna teile rohkem vihjeid. Väga põnev on näha, kui hästi te omal käel hakkama saate.”

“See on väga huvitav rida,” ütles romaanikirjanik. “Või pigem kolm rida. “Mina olin nõus kuulama, piirkonnakohus oli nõus kuulama, ja ülemkohus oli valmis kuulama. No kas pole alles pistis. Palun võtke Hiinlase sõbrad ja Hitleri ülemus pihtide vahele.” Kas te vannute, et autor oli ameeriklane?”

“Noh, ta oli Saksa soost,” ütles Drake Jungi geneetilise mälu teooriale mõeldes. “Aga riigikantsler Hitler ei tahaks seda tunnistada. Tema rahvas pole Aaria päritolu.”

“Ta oli juut?” hüüatas kirjanik.

“Mis selles nii üllatavat on?”

“Ainult see, et maailmas on väljaspool natsipartei siseringkonda vaevalt kaks-kolm inimest, kes mõistaksid, mida Hiinlase ja Hitleri ülemusega silmas peeti. See autor pidi väga sügavalt okultistlikku kirjandusse sukelduma — asjadesse nagu Eliphas Levi või Ludvig Prinni kirjutised, või roosiristlaste mõned kõige kiivamalt varjatud saladused, ja tegema siis täiesti hämmastavaid oletusi õiges suunas.”

“Millest te, jumala pärast, räägite?”

Romaanikirjanik vaatas Drake’i pikka aega ja ütles siis: “Minu jaoks on isegi sellest rääkimine tülgastav. Mõned asjad on liiga ilged. Mõned raamatud, nagu teie hr Poe ütles, ei tohiks lubada end lugeda. Isegi minu kõige kuulsamas töös on šifreeritud märke; ma olen saanud teada asju, mille meelsamini unustaksin, ning Herr Hitleri tõeline eesmärk on üks sellistest asjadest. Aga te peate mulle ütlema: kes oli too tähelepanuväärne autor?” /…/

Drake oli järjekindel ning viimaks ütles kirjanik: “Nagu te teate, keeldun ma Saksamaal elamast selle pärast, mis seal toimub. Sellest hoolimata on see minu kodu ja ma kuulen üht-teist. Kui ma selgitada üritan, peate te püüdma nihutada oma mõistuse väljapoole tavapoliitika piire. Kui ma ütlen, et Hitleril on Käskija, ei tähenda see, et ta on tavapärases poliitilises mõttes variisik.” Kirjanik peatus. “Kuidas seda pilti esitada nii, et te sellest aru saaksite? Te ei ole sakslane... Kuidas saaksite te mõista rahvast, kelle kohta on öeldud, ja õigustatult, et neil on üks jalg omal maal ja teine Thules? Olete te üldse Thulest kuulnud? See on sakslaste nimetus kreeklaste imelisele Atlantise kuningriigile. Pole oluline, kas see kuningriik kunagi üldse eksisteeris; usk sellesse on kestnud ajaloo koidikust alates ning uskumused ajendavad tegusid. Tõtt-öelda ei ole võimalik mõista inimese tegusid, mõistmata tema uskumusi.”

Kirjanik peatus uuesti ning hakkas siis kõnelema Kuldse Koidiku Ühingust Inglismaal 1890. aastatel. “Liikmed kirjutasid kummalisi tekste. Näiteks Algernon Blackwood kirjutas arukatest olenditest, kes enne inimkonda maa peal elasid. Suudate te sellist kontseptsiooni tõsiselt võtta? Suudate mõelda Blackwoodi hoiatustele, tema vaoshoitud väljenditele, nagu näiteks: “On mõeldav, et sellised suured jõud või olendid võisid ellu jääda vormides, mida põgusalt mäletavad vaid poeesia ja legendid ning mida nimetatakse jumalateks, koletisteks, igasugusteks müütilisteks olevusteks.”? Või Arthur Machenile, kes kirjutas “Monsi imedest” Esimese maailmasõja ajal, kirjeldades ingleid, nagu neid nimetati, ja avaldas selle kaks päeva enne seda, kui kohapeal viibivad sõdurid said juhtumi kohta aruandeid saata? Machen oli Kuldse Koidiku liige ning lahkus sellest, et liituda uuesti katoliku kirikuga, hoiatades: “Sakramente on nii Hea kui Kurja omi.” William Butler Yeats oli samuti liige, ning kindlasti teate te tema tähelepanuväärseid ridu: “Mis metsaline karm, / aeg kelle viimaks käes, / Petlemma poole looberdab, et sündida?” Ja Kuldne Koidik oli alles Müsteeriumide välimine värav. See, mida Crowley pärast Kuldsest Koidikust lahkumist ja Ordo Templi Orientisega liitumist teada sai... Teate, Hitler keelas ära nii Koidiku kui Ordo Templi Orientise. Ta ise kuulus Vrili Ühingusse, kus säilitatakse tõeliselt maaväliseid saladusi...”

“Tundub, et teil on raskusi asja tuumani jõudmisega,” ütles Drake.

“Mõned asjad nõuavad lähenemist vihjete, isegi allegooriate kaudu. Te olete Klee ja tema sõpradega koos meskaliini võtnud ning veetnud öö Suuri Nägemusi nähes. Kas ma pean teile meenutama, et tegelikkus pole ühekorruseline?”

Reede, 23. september 2011

Heitke pikali, taevas kukub alla!

Ave, Discordia!

Täna tähistab Heitke Pikali tehiskaaslase UARS allakukkumist, sügisest pööripäeva ja reedet Levist Väljas mõõdutundetute heliatakkide ja Kenneth Angeri filmide tähe all.

Pidu on tasuta, algus kell 22, aadress Olevimägi 12, Tallinn. Täiendav teave rada7.ee.

ΙΩ ΕΡΙΣ ΕΡΙΣ!

Kolmapäev, 17. august 2011

Heitke Pikali esitleb: kaduneljapäev robotitele

Ave Eris!

Heitke Pikali on suveune täis maganud ja alustab uut peo-hooaega neljapäeval 25. augustil Tallinnas Von Krahli teatri baaris, kus esmakordselt Heitke ajaloos saab laval näha päris bändi. Seekord on läbivaks teemaks robotid.


“Sa näed välja nagu robot,” ütleb Joe Malik väändunud toas orkiaetud ajahetkes San Franciscos. “Tähendab, sa liigutad ja kõnnid nagu robot.”
“Hoia kinni, härra Küülik,” ütleb habemik noormees sarkastilise naeratusega. “Mõned psühhonaudid näevad iseendid roboteina. Teised näevad teejuhti robotina. Hoia seda perspektiivi. On see hallutsinatsioon, või millegi sellise äratundmine, mille me tavaliselt oma vaateväljast kustutame?”
“Oota,” ütleb Joe. “Osa sinust on nagu robot. Aga osa sinust on elus, nagu kasvav puu või taim...”
Noormees naeratab endiselt, nägu keha kohal hõljumas lakke maalitud mandala poole. “Noh?” küsib ta. “Kas see võiks olla hea kiirkirjaline poeem: et osa minust on mehaaniline, nagu robot, ja osa minust on orgaaniline, nagu roosipõõsas? Ja mis vahe on mehaanilisel ja orgaanilisel? Kas roosipõõsas pole mitte iselaadne masin, mida DNA-kood kasutab roosipõõsaste juurdetegemiseks?”
“Ei,” vastab Joe. “Kõik on mehaaniline, aga inimestega on teine lugu. Kassile on omane graatsia, mille meie oleme kaotanud, või osaliselt kaotanud.”
“Kuidas me sinu arvates selle kaotasime?”
          — R. Shea, R. A. Wilson, „Illuminatus!“, I köide, kolmas reis

Lahkhelid on terroristliku muusikarakukese Plankton laiendus kontsertbändiks. Olemuselt ritualistliku, kaootilise ja improvisatsioonilise jõugu ridadesse kuuluvad ansamblite Phlox, Zahir, Taak ja R.K.T. kõige nürimeelsemad ja pahatahtlikumad liikmed.

Esmakordselt nõutakse sissepääsu eest ka raha — neli eurot —, ent kavala nipiga saab sellestki mööda. Nimelt pääsevad robotikostüümis külastajad ürrarile tasuta. Kuidas näeb välja tunniga valminud kostüüm, paistab järgmisest videost.



Üritus nimega „Kaduneljapäev robotitele“ on pühendatud vana poolkuu neljapäevale (sel ajal on mõistlik koristada ja parasiite hävitada, ent õhtused tööd, eriti ketramine, toovat kaasa õnnetusi lammastega) ning kooliaasta algusele (millega kahtlemata kaasnevad õnnetused nii lammaste kui robotitega).

Pärast bändi ketravad, nagu ikka, poole ööni plaate DJ-d Major Laks ja Harald Haak. Toimub viktoriin ja näidatakse liikuvaid pilte. 
Jooksev lisateave ja arutelu leiab aset ka rada7.ee-s.

Tervitatud olgu Discordia! 

Reede, 20. mai 2011

20. mai on jälle prohvetijoonistamispäev

Elagu Eris!

FBI mahitusel pildilt kadunud kunstnik Molly Norris, kes Allahi auväärt suuvoodri Muhamedi joonistamise päeva mullu käima lükkas, on meie prohvet. Kui meie võimuses oleks talle kõigiti turvalist asüüli pakkuda, kutsuksime preili Norrise kohe külla.

Kuni me seda ei suuda, avaldame kestvat toetust vähemalt kauni traditsiooni jätkamisega. Tänavuse taiese nimeks sai "Prohvet Muhamed püramiidide maal, ülaltvaates". Kallisti!

Programmiline kõrvalepõige: nagu meie lugejad tõenäoliselt märganud on, jäi aprillikuine Heitke Pikali pidu ära. Põhjused olid valdavalt tehnilised ning jätkuvad paraku ka mais; sel 23. kuupäeval peate end ise lõbustama. Loodame, et Meie Emand Discordia tuleb teile selles lahkel käel appi.

Tallinna Diskordianistliku Kabali avalikud liturgiad jätkuvad kohe, kui oleme tehnilised probleemid lahendanud (s.t, leidnud ruumid, kus Discordia rõõmuks tasuta diskot teha). Varjake erutust, püsige liinil.

Olgu tervitatud Discordia!

P.S. Sama teema rada7-s, näha on ka pilte. Senistest panustest olgu esile tõstetud kellegi Rene13 derivatiivne, ent vaimukas graafiline leht "Mohamed külastab maailma sügavaimat auku".

Kolmapäev, 23. märts 2011

Täna Protestis Heitke Pikali tummfilmiõhtu

Vältimaks olukorra kordumist, kus Heitke Pikali pidu toimub ilma ettetehoiatamiseta, nagu juhtus veebruaris, anname aegsasti märku, et täna, märtsikuu (loomulikult!) 23. päeval — jah, kolmapäeval — läheb Heitke Pikali kinno. Mõistatuslikku kinno!

Lubame vooghelindada mustvalget tummfilmi mõnusas tempos ja päevakajalistel teemadel nagu ebavõrdsus, naise roll ühiskonnas ja ülbete keepide sobimatus meesterahvastele. Pluss fnordid! Aga me ei ütle, mis filmi me vaatame hakkame — mõistatage ise!

Prožektor hakkab Protestis (Tallinn, Mere puiestee 6a) vurisema ja heliplaat keerlema kl 21:23. Jookse, poega, jõua, poega! Ja tütart!

Laupäev, 12. märts 2011

Anonüümkiri ja kaks imelikku pilti


Reedel, 11. märtsi õhtupoolikul laekus ajaveebi "Heitke pikali" toimetusse järgmine anonüümkiri. Kommenteerida on seda raske, avatuse nimel avaldame kirja muutmatul kujul. E-kiri laekus meile eile, miks lõpus selline kuupäev on, ei tea.

Tere,

Euroopa Keskpangas on 23 liiget.
Kultuuriministeeriumi aadress on Suur-Karja 23.
Vene saatkond valdab mh hoonet Pikk 23, Lai 23 asub Linnateater.
Tuneesiast põgenenud diktaator Ben Ali jõudis ametis olla 23 aastat.
Ken-Marti Vaher jäi enne Partsi "kollast kaarti" politseile kihutamisega vahele 23 korral.
Viru hotelli 23. korrusel oli KGB vaatlustuba.


Kuidas puutub asjasse Kentmanni tänav?


2011. aastal alustatakse 23. Bondi-filmi võtteid. Ilmselt valmib film 2012. aasta lõpuks.
Piiskop Albert tuli esimest korda Liivimaale 23 laevast koosneva laevastikuga. 2011 täitub 800 aastat Eestimaa piiskopkonna loomisest.
IRLil on 23 kohta XII Riigikogus. Savisaar sai ca 23 000 häält.
Sidney Street killer ei põlenud ära ja laskis täpselt? Kasutage oma kollektiivset aju, inimesed, Jumal ei ole lätlane.
counterinsurgency doctrine - 22 tsiviilelaniku kohta 1 sõdur

Mh?


Siiralt teie,

02.01.11



Neljapäev, 20. jaanuar 2011

Fnord: sündmused ei seisa paigal

Elagu Eris!

Ingliskeelne Wikipedia teab fnordi kohta öelda, et see on „desinformatsiooni või asjassepuutumatu teabe ülemaailmsele vandenõule viitav tüpograafiline esitus eesmärgiga eksitada“.



Esmakordselt diskordianistliku pühakirja Principia Discordia (1965) lehekülgedelt inimajudesse pugenud fnordi ulatuslikumale levikule pani aluse Robert Shea ja Robert Anton Wilsoni satiiriline ja vandenõuteoreetiline romaanitriloogia „Illuminatus!“ (1975).

Et jaanuari 23. kuupäev ja järgmine Heitke Pikali sarja pidu lähenevad hirmuäratava kiirusega ning lisaks valgusega pimestatud episkoopide Harald Haagi ja Major Laksu tavapärastele heliplaadilistele ekstsessidele ning leegitsevale koostööle Agni kultuse maaletoojatega tantsupidudesarjast „LAMP“ terendab murranguliste sündmuste silmapiiril ka kollektiivne fnordijaht, toome siinkohal ära fnordide olemust tutvustava lõigu eestikeelse „Illuminatuse!“ lähikuudel lettidele jõudvast teisest jaost „Kuldne õun“. Räägib radikaalse ajalehe „Vastasseis“ (Confrontation) toimetaja Joe Malik.


Fnorde nägin ma esmakordselt samal päeval, kui kuulsin plastikaatmartiinist. Lubatagu mul olla selles asjas väga selge ja täpne, kuna paljud inimesed sellel reisil räägivad taotluslikul ja perverssel moel ähmaselt: ma ei oleks fnorde näinud, poleks saanud neid näha, kui Hagbard Celine poleks mind eelmisel õhtul lendaval taldrikul hüpnotiseerinud. /…/

UFO oli tegelikult isegi väike pettumus; nii paljud inimesed olid neid juba näinud, ja mina olin valmis millekski, mida veel mitte keegi polnud kunagi näinud ega ette kujutanud.

Veelgi suuremaks kujunes pettumus, kui nad mu pardale psühhisid või luristasid ja ma leidsin marslaste või Krabi tähtkujust pärit Putukate Trusti esindajate asemel lihtsalt Hagbardi, Stella Marise ja veel mõned inimesed Leif Erikssonilt.

“Elagu Eris,” ütles Hagbard.

“Olgu tervitatud Discordia,” vastasin ma, järgides skeemi kolm-pärast-kahte ja viies pentaadi lõpule. “Kas asi on milleski olulises või tahtsid sa mulle lihtsalt oma viimast leiutist näidata?” /…/

“On aeg, et sa näeksid fnorde,” [ütles Hagbard]. Siis ärkasin ma voodis ja oli järgmine hommik. Valmistasin üsna vastikus meeleolus hommikusööki, mõeldes selle üle, kas ma olin ehk näinud fnorde, mis iganes need ka pole, neil tundidel, mille ta mu mälust kustutas, või näen ma neid niipea, kui välja tänavale lähen. Mul oli nende suhtes nii mõnigi üsna õõvastav mõte, pean ma tunnistama. Atlantise hävingu üle elanud kolme silma ja kombitsatega elukad, kes on mingisuguse meelekilbi tõttu nähtamatud ning kõnnivad meie seas, täites illuminaatide jubedaid ülesandeid. Sellisele asjale mõtlemine tekitas kõhedust, ning viimaks andsin ma oma hirmudele järele ja piilusin aknast välja, mõeldes, et parem on neid esmalt kaugelt vaadata.

Ei midagi. Lihtsalt tavalised unised inimesed, teel oma busside ja metroorongide peale.

See rahustas mind veidi, niisiis sättisin röstsaia ja kohvi valmis ning tõin esikust “New York Timesi”. Keerasin raadio jaamale WBAI ja sattusin törtsu hea Vivaldi otsa, istusin, haarasin viilu saia ja hakkasin pilku üle esimese lehekülje libistama.

Siis nägin ma fnorde.

Põhiartikkel käsitles üht järjekordsetest lõpututest nääklustest Venemaa ja USA vahel ÜRO peaassamblees, ning pärast iga otsetsitaati Vene saadikult lugesin välja täiesti silmatorkava sõna “Fnord!”. Teine lugu rääkis vägede Costa Ricalt väljatoomise teemalisest debatist kongressis; igale senaator Baconi esitatud argumendile järgnes taas “Fnord!”. Lehekülje allservas seisis “Timesi” põhjalik uurimus süvenevast reostusprobleemist ning gaasimaskide kasutamise kasvavast populaarsusest newyorklaste seas; kõige ärevusttekitavamad keemilised tõigad vaheldusid värskete “Fnordidega”.

Järsku nägin ma Hagbardi pilku enda silmadesse hõõgumas ja kuulsin ta häält: “Su süda jääb rahulikuks. Su adrenaliininääre jääb rahulikuks. Rahulikuks, üleni rahulikuks. Sa ei satu paanikasse. Sa vaatad fnordi ja näed seda. Sa ei põikle kõrvale, ei kustuta seda vaateväljast. Sa jääd rahulikuks ja astud sellele vastu.” Ja veelgi kaugemal minevikus, kohe päris kaugel: mu esimese klassi õpetaja kirjutamas tahvlile FNORD, samal ajal kui tema laual pöörles ja pöörles spiraali kujutisega ratas, pöörles ja pöörles, ja tema hääl aina sumises: KUI SA FNORDI EI NÄE, EI SAA FNORD SIND ÄRA SÜÜA, ÄRA NÄE FNORDI, ÄRA NÄE FNORDI...

Ma pöörasin pilgu tagasi lehele ja nägin endiselt fnorde.



See oli samm edasi Pavlovist, mõistsin ma. Esimene tingitud refleks oli reageerida paanikahooga (tehnilises terminoloogias nimetatakse seda aktivatsioonisündroomiks) igal kohtumisel sõnaga “fnord”. Teine tingitud refleks oli kustutada mälestus juhtunust, kaasa arvatud sõna ise, ning tajuda lihtsalt kergekujulist ohutunnet, ise teadmata, miks. Ning kolmas samm oli muidugi omistada see ärevus uudistele, mis olid juba ise sisult piisavalt hirmsad.

Loomulikult on kontrolli tuumaks hirm. Fnordid tekitasid terve rahvastiku, mis liikus ringi kerges kroonilises ärevuses, piinatud maohaavadest, peapööritushoogudest, luupainajatest, südamepuperdamisest ja kõigist muudest adrenaliini ülekülluse sümptomitest. Kogu mu vasakäärmuslik ülbus ja põlgus kaasmaalaste vastu sulas; mind valdas siiras kaastunne. Pole ime, et nood vaesed tõprad usuvad kõike, mida neile räägitakse; marsivad kaeblemata läbi reostuse ja ülerahvastatuse; vaatavad pealt, kuidas nende poegi lõpututesse sõdadesse tapale veetakse, hakkamata kunagi vastu, näitamata kunagi üles märkimisväärset õnnelikkust või erootilisust või uudishimu või normaalseid inimlikke tundeid; elavad igaveses piiratud-silmaringi-tunnelis; kõnnivad vaeste linnajaost mööda, märkamata ei selles sisalduvat inimlikku kannatust ega potentsiaalset ohtu, mida see nende endi julgeolekule kujutab... Siis tabas mind eelaimdus ja ma pöörasin kiiresti ette reklaamide lehekülje. Kõik oligi nii, nagu ma arvasin: ei mingeid fnorde. Ka see oli osa pettusetrikist: vaid tarbimine, lõputu tarbimine lubas neil põgeneda nähtamatute fnordide vormitu ohu eest.


Nii palju siis fnordidest. Kes soovib Heitke, LAMBI ja sõpradega pühapäeval, 23. jaanuaril ainult asjassepühendatutele teadaolevas paigas Tallinnas fnorde jahtida ning nii biogrammi (keha) kui logogrammi (oma eelprogrammeeritud aju halle kääre) UV-kahurite ja Thothi laternate valguses koos tuleneelajate ning lindisportlastega rütmiliselt liigutada, andku sellest märku kommetaariumis — jätke meile enda e-posti aadress (või saatke rada7.ee kasutajatele "HaraldHaak" või "Major laks" erasõnum) ja teiega võetakse peatselt ühendust. 

Olgu tervitatud Discordia!