Pühapäev, 21. november 2010

Heitke Pikali esitleb: pidu '23'!

Heitke Pikali on laenanud oma nime ettevõtlikele aferistidele Harald Haagile ja Major Laksule, kes konstrueerivad iga kuu 23. kuupäeval liturgilise sisuga muusikaüritusi eesmärgiga külvata kaost ja tunnetuslikke ebakõlasid. Esimene HP egiidi all toimuv avalik müsteerium leiab aset juba teisipäeval. 23. novembril Tallinnas klubis Rockstar’s (Tatari 6) algusega kell 19:23.



Miks just 23?

23 on vastavalt diskordianistlikule Viite Reeglile arv, millega kõik sündmused on ühel või teisel viisil seotud. Viite Reegel ütleb, et “Kõik asjad toimuvad viiekaupa, jaguvad viiega, on viie korrutised või sobituvad mingil muul otsesel või kaudsel moel arvuga viis, ” (Principia Discordia) ja nn “23 mõistatus” on Viite Reegli otsene järelm.

23 on õnnenumber, õnnetu number, pentsik number, kummaline number ja/või jumalanna Erise ja/või Cthulhu Mythose jumaluste püha arv. Diskordianistlik kirjanik Robert A. Wilson (1932–2007) kirjutas veidraid nähtuseid kajastavas üllitises Fortean Times 1977. aastal järgmist. 



Esmakordselt kuulsin ma 23 mõistatusest William S. Burroughsi, romaanide “Naked Lunch”, “Nova Express” jt autorilt. Burroughs väitis, et sai 1960. aasta paiku Tangieris tuttavaks ühe kapten Clarkiga, kes hooples kord, et on 23 aastat seilanud ilma, et oleks sattunud laevaõnnetusse. Samal päeval hukkus Clark koos kõigi pardal viibinutega laevareisil. Ent see polnud kõik — kui Burroughs samal õhtul tolle näite üle jumalate irooniast mõtteid mõlgutas, teatas raadio USA-s Floridas alla kukkunud reisilennukist. Piloodi nimi oli kapten Clark, reisi number 23.

Burroughs hakkas pärast seda võigast sünkronismi-ilmingut koguma kummalisi 23-sid, ning pärast 1965. aastat hakkasin neid kollektsioneerima minagi. Paljud mu pentsikutest 23-dest leiduvad triloogias “Illuminatus!”, mille kirjutasin aastatel 1961–71 kahasse Robert J. Sheaga. Mainin siin vaid mõningaid neist, et anda asjast aimu neile pimedusega löödutele, kes pole veel “Illuminatust!” lugenud.

Eostamishetkel kingivad nii ema kui isa lootele kumbki 23 kromosoomi. Geneetilist teavet kandva molekuli DNA igal 23. ongströmil ilmnevad sidemetevahelised ebakorrapärasused. Oma “Kabalistlikus sõnaraamatus” määratleb Aleister Crowley 23 “eluarvuna” või “lõimearvuna”, mis tontlikul moel tuletab meelde DNA-d kui elutegevuse programmi. Teisalt seondub 23 mitmel moel lõppemisega: telegrafistide koodeksis tähendab 23 “riket” või “liinikatkestust”; I Chingi heksagramm 23 tähendab “katkemist” või “lahknemist”. Charles Dickensi “Kahe linna loo” vanades lavastustes on ennastohverdav advokaat Sydney Carton järjekorras kahekümne kolmas giljotiiniga hukatu (osa leksikograafide arvates on salapärane ingliskeelne slängiväljend “23 skiddoo!” pärit just sealt).

Mõned inimesed on suisa tõelised 23-sünkronismide kobarad. Burroughs avastas, et salakaubavedaja “Hollandlane Schultz” (kodanikunimega Arthur Flegenheimer) laskis Vincent “Hull Koer” Colli tappa New Yorgi 23. tänaval, kui Coll oli 23 aasta vanune. Schultz ise lasti maha 23. oktoobril. Põhjalikumalt Schultzi juhtumisse süüvides avastasin, et Charlie Workman, kes Schultzi mahalaskmise eest vangi läks, istus kinni 23 aastat ja lasti siis tingimisi vabadusse.

Chicago ülikooli professor Hans Seisel sedastas järgmised faktid Arthur Koestlerile, kes avaldas need oma raamatus “Juhuse väljakutse” (The Challenge of Chance). Seiseli vanavanemate aadress sisaldas arvu 23, tema ema elas 23. tänaval korteris number 23. Ühel eluperioodil sisaldus 23 nii Seiseli koduses kui tema advokaadibüroo aadressis, jne. Monte Carlot külastades luges Seiseli ema romaani “Die Liebe der Jeannie Ney”, mille kangelanna võidab ruletis suure summa, panustades 23-le. Seiseli ema proovis sama ja 23 võitis teisel katsel.

Adolf Hitler pühitseti Vrili ühingu (mida paljud peavad illuminaatide kulissorganisatsiooniks) liikmeks aastal 1923. Morgani pank (mida John Birchi ühing peab illuminaatide rahastajaks) asub Manhattanil aadressil Wall Street 23. Kui “Illuminatus!” teatrilavale toodi, toimus selle esietendus Liverpoolis 23. novembril (mis on ka Harpo Marxi sünnipäev). “Illuminatuse!” lavastaja Ken Campbell avastas hiljem Jungi memuaaride “Mälestused, unenäod, mõtted” leheküljelt 223 kummalise unenäo Liverpoolist, mis Campbelli kinnitusel kirjeldab tänavate ristmikku, kus asub teater, milles “Illuminatus!” esmakordselt lavale tuli (Jung oli muidugi esimene psühholoog, kes seesuguseid kummalisi kokkusattumusi uuris ja need sünkronismideks nimetas). Campbell väidab ka, et Hitler elas 23 eluaasta vanuses põgusalt Liverpoolis, aga sellele pole ma kinnitust leidnud.

Hiljuti kutsuti mind ekspeditsioonile Bermuda Kolmnurka. Kuna mul oli muid kohustusi, pidin ära ütlema, ent “meeskond, kes iialgi ei puhka” (nii nimetas sir Walter Scott Intellekte — või idiootsuseid —, kes meid sedasorti fenomenidega pidevalt kimbutavad) ei olnud nõus mind niisama lihtsalt konksu otsast lahti päästma. Paar päeva pärast ekspeditsiooni algust lülitasin sisse teleri ja sattusin peale uue filmi “Airport '77” reklaamile. Reklaam algas näitleja karjumisega: “Lend 23 on Bermuda Kolmnurgas alla kukkunud!”

Nädal hiljem väitis raamatu “Bermuda Kolmnurk” autor Charles Berlitz, et on sealsetest vetest leidnud uppunud püramiidi, mis on kaks korda suurem Cheopsi püramiidist. Toda koletislikku rajatist on kirjeldatud “Illuminatuses!”, kus on konkreetselt öeldud, et see oli Cheopsi püramiidist kaks korda suurem — ent mina ja Shea arvasime seda lõiku 1971. aastal koostades, et kirjutame väljamõeldud ilukirjandust. 1977. aastal väitis Berlitz aga, et see on päriselt olemas.
Praeguseks on mu toimikutesse kogunenud peaaegu sama palju pentsikuid 23-sid kui Charles Fortil oli andmeid kalade taevast mahasadamise juhtumitest, ning inimesed läkitavad mulle pidevalt uusi näiteid.

Eukleidese “Geomeetria” algab 23 aksioomiga.

Niipea, kui kummaliste 23-de kogumine mind tõsiselt huvitama oli hakanud, suri üks mu paremaid sõpru — 23. detsembril.

Mu vanemad tütred sündisid üks 23. augustil ja teine 23. veebruaril.

Omar Garrisoni “Tantra: The Yoga of Sex” andmetel eksisteerib lisaks üldtuntud naiste 28-päevasele seksuaalsele kuutsüklile ka meeste sugueluline tsükkel, mille pikkus on 23 päeva.

Burroughs, kellel on kalduvus otsida asjade pimedamat poolt, näeb 23-s peamiselt surma-arvu. Sellega seoses on huvitav märkida, et piibli 23. psalmi lugemine matustel on üldlevinud tava.

Ajakirja “The Fanatic” toimetaja Heathcote Williams kohtus Burroughsiga 23-aastasena, elades aadressil, milles sisaldus 23. Kui Burroughs talle süngelt kuulutas, et “23 on surma arv”, avaldas see Williamsile muljet; veelgi enam rabas teda aga, kui ta seejärel esmakordselt avastas, et tema kodust teisel pool teed asuv maja on surnukuur.

1930. aastate kõige populaarsemate pangaröövlite Bonnie ja Clyde’i elu hõlmas teadlikult suuremat osa Ameerika põrandaalustest müütidest; Texase korrakaitsjad lasksid nad maha 1934. aasta 23. mail. Nende eesnimede tähtede B ja C kabalistlikud väärtused on 2 ja 3.

Ingliskeelse tähestiku 23. täht W ilmutab end sellistel puhkudel sagedasti. Carl Jungiga sünkronismiteooria juures koostööd teinud füüsiku nimi oli Wolfgang Pauli. Esmakordselt juhtis mu tähelepanu 23 fenomenile William Burroughs. Hollandi Schultzi mõrtsukas oli Charlie Workman. Siinkohal meenub/meenuvad veel Adam Weishaupt ja/või George Washington, kaks (või üks) 18. sajandi valgustusliikumise peamistest allikatest. Will Shakespeare sündis ja suri 23. aprillil.

(Olen leidnud mõningaid huvitavaid 46-sid — 46 on 2 x 23 —, aga pean neid üldiselt tähtsusetuteks. Siiski on ingliskeelse piibli 46 psamil kummastav ülesehitus. Psalmi algusest 46. sõna on “shake” ja tagantpoolt lugedes 46. sõna “spear”.)

Mitmesuguste juhtlõngade kaudu on sir Francis Bacon minu kasvavat huvi pälvinud kui võimalik 17. sajandi illuminaatide liider (mõningaid tõendeid selle kohta võib leida Francis Yatesi oivalisest raamatust “The Rosicrucian Enlightenment”). Tava kohaselt lasti Baconil endal valida päev, mil Elizabeth I ta rüütliseisusse tõstma pidi. Ta valis 23. juuli.

Dr John Lilly nimetab “meeskonda, kes iialgi ei puhka”, kosmiliseks juhtimiskeskuseks (Cosmic Control Center) ja hoiatab, et nad pööravad erilist tähelepanu inimestele, kes pööravad erilist tähelepanu neile. Ma lõpetan käesoleva loetelu mõnede kõige pöörasemate 23-dega, mis on ristunud mu enda eluteega.

1973. aasta 23. juulil jäi mulle mulje, et minuga võtab ühendust mingisugune Siiriuse kaksiktähe-süsteemist pärinev arenenud teadvusevorm. Taoliseid pentsikuid psüühilisi kogemusi on mul esinenud mitme aasta vältel ning ma jäädvustan need alati hoolikalt, ent keeldun neid sõnasõnaliselt võtmast seni, kuni lagedale ilmub objektiivseid kinnitavaid tõendeid. Too konkreetne kogemus oli aga nii intellektuaalses kui emotsionaalses plaanis eriti jalustrabav, mistõttu veetsin ülejäänud päeva lähimas suures raamatukogus Siiriuse kohta andmeid otsides. Muu hulgas leidsin, et 23. juuli on selle tähega eriti tihedalt seotud.

Muistses Egiptuses alustasid preestrid 23. juulil Siiriuse auks jada riituseid, mis vältasid 8. septembrini. Kuna Siiriust nimetatakse mitmes keeles “Penitäheks”, kuna see asub Suure Peni tähtkujus, nimetatakse perioodi 23. juulist 8. septembrini “penipäevadeks”.

Minu parapsüühilised “kontaktikogemused” kestsid pisteliselt ligi kaks aastat, 1974. aasta oktoobrini, pärast mida tegin neile puhta jäärapäise tahtejõuga lõpu (mind hakkas tüütama pidev juurdlemine selle üle, kas mind on spetsiaalselt mingiks tähtedevahelise tähtsusega Suureks Eesmärgiks välja valitud või hakkan ma lihtsalt hulluks minema).

Pärast kaht aastat (1974. aasta lõpust 1976. aasta alguseni) filosoofilist juurdlemist antud teemal otsustasin viimaks veel ühe korra end Siiriuse-Maa sidekanalile häälestada ning üritada saada objektiivseid tulemusi. 1976. aasta 23. juulil avasin end hulga mitmesuguste šamanistlike ja joogatehnikate abil veel ühele Kosmilise Tarkuse valangule ja teatasin Saatjatele, et tahan seekord midagi objektiivset.

Järgmisel nädalal avaldas ajakiri Time terve lehekülje pikkuse arvustuse Robert K. G. Temple’i raamatule “The Sirius Mystery”, mis väidab, et kontakt Siiriuse ja Maa vahel leidis aset umbes aastal 4500 Lähis-Idas. Egiptuse 23. juuli pidustused olid osa Temple’i tõenditest, ent mulle valmistasid suuremat lusti ja avaldasid muljet autori keskmised initsiaalid, kuna Kallisti Gold (“Kallisti kuldne”) on väga kallis kanepisort, mida suitsetab üks “Illuminatuse!” peategelastest.

Time’i numbriga samal nädalal, s.t samuti nädal pärast mu 23. eksperimenti avaldas Rolling Stone Saksa rokkbändi Ramses leheküljesuuruse reklaami. Üks ansambli liikmetest kandis nime Winifred, mis on ka ühe nimi “Illuminatuses!” kujutatud neljast Saksa rokkmuusikust. Reklaam kujutas suurt püramiidi, mille tipus oli silm — illuminaatide sümbolit.

On see kokkusattumus? Sünkronism? Kõrgema taseme intellekt? Kõrgema taseme idiotism?

Silma püramiidis pidas oma lemmiksümboliks muidugi Aleister Crowley, kes nimetas end Illuminaatide Salateadmistesse Pühendatuks ning pani oma ajakirja “Pööripäev” (Equinox) allpealkirjaks “Ülevaade teaduslikust illuminismist”. Ning 2/3 on 0.666666 jne — Crowley maagiline arv lõputus kordumises. Käesoleva artikli lugejaile võiks pakkuda lõbu sirvida teoseid “The Magical Revival” ja “Aleister Crowley and the Hidden God”, mille autoriks on Crowley endine õpilane Kenneth Grant (ja pange tähele: jälle nimetähed K. G.!). Neis leidub hulgaliselt uduseid ja okultistlikke viiteid, mis seostavad Crowleyt mingisugusel täpsustamata moel Siiriusega.

Näitleja, kes Ühendkuningriigi Rahvusteatri “Illuminatuse!” lavastuses Padre Pederastiat mängis, rääkis mulle, et kohtas kunagi Crowleyt rongis. Juhuslik kokkusattumus, kui soovite. Ent lavastuse teise etenduse eel keelitasid näitlejad mind, et liituksin nendega statistina musta missa stseenis. Ning, kallid õed ja vennad, nii leidsin ma end porgandpaljana Rahvusteatri laval lõugamas Crowley kuulsat loosungit “Tee, mida tahad sa, olgu kogu seadus!” (Do what thou wilt shall be the whole of the law!) Tema Majesteedi Kuninganna eestkoste all.

Charles Forti jüngrina olen ma loomulikult ontoloogiline agnostik ega usu iial midagi selle sõna otseses tähenduses. Aga ma ei lakka kunagi imestamast, kui palju sellest oli programmeerinud Onu Aleister juba enne minu sündi, ja ma olen kindel, et too viimane juhtum, minu ainus hetk Rahvusteatri laval, oli täiel määral Crowley töö.

Kui heidate pilgu Crowley “Pihtimustesse” (Confessions), näete, et ta alustas maagiaõpinguid 1898. aastal 23 eluaasta vanuses. 


Reede, 5. november 2010

Mida tegi Albertus Magnus Tallinnas?


Tallinna Postimehes ilmus 5. novembril kurioosne lühisõnum:

Ühes Tallinna vanalinna majas kukkusid tavapärase korstnapuhastamise ajal kaminasse sajad 16. sajandist pärit nukud.


Vanima dateeritud hoone Tallinnas ja terves Eestis, aastast 1230 pärineva väärika kivihiiglase Katariina käigus ostis 18 aastat õiguskaitse organites töötanud Tarvi Pink selle aasta alguses. Koos Moskva partneri, nukkude kollektsionääri ja autori Svetlana Ptšelnikovaga tekkis mõte arendada ka Eestis mujal maailmas nii levinud autorinukkude loomiskultuuri ja loomulikult ka äri.

Esimene märk, et tänane Eesti Nukukunsti maja on leidnud oma ainuõige pesa, ei lasknud kaua oodata. Maja seinal on tahvel – Albertus Magnus 1255. Pühaku elulugu uurides selgus, et Albert Suur tegi oma esimese nuku ning nimetas ta androidiks 1250. aastal.

Müstiline algus sai veelgi imelisema jätku. Kui korstnapühkija katusel korstent puhastas, seisis Pink teisel korrusel kaminasuu ees. Ühel hetkel kuulis ta kolksatust. Kaminasse vaadates leidis Pink kartulikotiriidest märsi, kus sees jahmatav leid: 250 valget nukukest.

Pink viis sõrmesuurused nukukesed Moskvasse ekspertiisi, kus selgus, et need on meisterdatud 16.-17. sajandil Saksamaal ja neil võis olla rituaalne tähendus.


Albertus Magnus

Albertus Magnus (Albertus Suur) (surnud 1280) oli teatavasti saksa loodusteadlane ja teoloog, filosoof, astroloog ja alkeemik, kes tema surma järel levinud kuulujuttude kohaselt leiutas tarkade kivi ja andis selle Aquino Thomase kätte hoiule. Vähemalt Aquino Thomast peaksid ju
teadma isegi Eesti haridussüsteemi produktid? Ja Aristotelest, kelle "maaletoojaks" Albertus filosoofina paljuski oli. Aga mida tahta inimestest, kes ei oska sõna "õiguskaitseorganid" kokku kirjutada?

Sellest, et Albertus oleks Tallinnas käinud, pole ma varem kuulnud, aga iseenesest kõlab loogiliselt - maja asub dominiiklaste kvartalis ja Albertus oli selles ordus 1255. aastaks juba üsna kõrgel positsioonil, Kölni dominiiklaste kooli juht. Hiljem sai temast Regensburgi piiskop. Siis oli ta juba eakas, kui palju just, pole täpselt teada, aga igatahes pidi väidetavalt 1193. ja 1207. aasta vahel sündinud mees olema oma aja kohta haruldaselt pikaealine.

Aga 17. sajandi nukud ei anna mulle kuidagi rahu. Mina Arvi Pingi asemel
nendega nii süüdimatult ei mängiks. Nõidumine oli Saksamaal Kolmekümneaastase sõja paiku veel üsna levinud komme ja asja ei paranda kuidagi, et Albertus just 1622. aastal paavst Gregorius XV-lt oma beatificatio ehk õndsakstunnistamise kätte sai.

Gregorius XV (1554-1623)

Gregorius oli muide viimase nõiakunstivastase ordinantsi autor ajaloos ja see ei tähenda, et ta oleks olnud väga "tough on witchcraft", nagu tänased poliitikud ütleksid. Vastupidi, Gregorius oli see mees, kes lõdvendas nõiakunstivastaseid õigusakte tublisti ning kehtestas korra, mille järgi ei piisanud surmanuhtluse määramiseks enam sellest, kui kahtlusaluse koostöö Saatanaga oli tõendatud; oh ei, nüüd tuli lisaks ka tõendada, et see koostöö on toonud kaasa inimese hukkumise. Võimalik, et see ei puutu absoluutselt asjasse, aga veidrad kokkusattumused väärivad alati äramärkimist. Samal aastal Gregorius suri - peremees tuli järele?

Albertus Magnusest ja tema seostest maagiaga saab eesti keeles lugeda näiteks siit.
Aga kui lugeja oskab esitada hüpoteesi, millist "rituaalset tähendust" need kujukesed täidavad, siis meie ajaveebi toimetus oleks selle kuulmisest väga huvitatud.

Teisipäev, 2. november 2010

Unenäouurija paljastas Estonia huku saladuse?


Iiri veebikolumnist Cillian Jackson kirjutab oma blogis Pearls of War, et parvlaeva Estonia hukk 1994. aasta septembris võis olla seotud USA kõrgete valitsusametnike finantshuvidega. Aastaid unenägemiskunsti (lucid dreaming) ja religioosse sümbolismiga seotud probleeme uurinud Jackson jõudis infoni järjekordse seansi käigus, mida ta nimetab esimeseks teadaolevaks juhtumiks, kus unenägijal on õnnestunud veebi ühenduda (dream-internet interfacing).

Jacksoni sõnul nägi ta aastaid tagasi unenägu veekogust, pooleldi vette vajunud tuumaraketist ja kahest kõnelevast sisalikust, kes meenutasid suuruse ja kehakuju poolest komodo varaane. Kogenud unenägijana fokuseeris uurija oma tähelepanu raketile ja märkas selle ümbrisel numbrikombinatsiooni, mille ta meelde jättis. Pärast ärkamist sisestas unenägija kombinatsiooni Google’isse ning jõudis selle kaudu lehele, kus olid üleval energia- ja ehitusfirma Halliburtoni raamatupidamisaruanded eelarveaastateks 1995-96.

Komodo varaan (Varanus comodiensis)

Teatavasti töötas hilisem USA asepresident Dick Cheney Bill Clintoni valitsusaastatel Halliburtoni peadirektorina, ehkki unenägemise hetkel oli Cheney juba koos George W. Bushi administratsiooniga võimule tulnud. Et unenäos kohatud kõnelevad sisalikud olid omavahelises vestluses maininud “idioot” Clintonit, jõudis Jackson loogilise järelduseni, et kaks reptiili sümboliseerisid tema unes Cheneyt ja kaitseminister Donald Rumsfeldi. Lisaks David Icke’i teooriale haakub selline sümbolism ka ühes 60.-te raadiosaates kõlanud legendiga, mille kohaselt röövisid reptiilid Brasiilias lapsi ja ohverdasid neid oma maa-alustes rituaalides.

Seoses oma unenäoga tõstatab Jackson kaks peamist küsimust. Mida sümboliseeris veekogus asunud rakett ja kuidas on see seotud Halliburtoniga? Vastuse andis internetipõhine raadiosaade “The Sinking of MS Estonia”, mis oli eetris 2008. aasta 14. augustil ja pidi seega kõlama Jacksoni unenäos veidi enne internetti jõudmist. Parvlaeva hukkumise hämarate asjaoludega tutvunud Jackson leiab, et lugu betooniga kaetud ja väidetavalt radioaktiivsest laevavrakist ning kadunud meremeestest sobitub tema tuumaraketi-unenäoga perfektselt.

Lisaks jõudis Jackson oma uurimistööga faktini, et õnnetuse järel saadeti laevavrakiga tutvuma Norra sukeldumisfirma Rockwater A.S. Sama ettevõte jõudis järelduseni, et laevahuku põhjustas õnnetus vöörivisiiriga. Rockwater on aga Halliburtoni tütarettevõte. Lisame juurde sobivast perioodist aastaaruanded ning ring sulgub, jättes õhku märksa enam küsimusi, kui vastuseid.

Kõige märkimisväärsemaks peab Jackson aga oma avastuse juures asjaolu, et nähtavasti on inimene võimeline magades internetist otse infot ammutama. “See tõestab võimaluse olemasolu, et me ei vaja enam internetiga ühendumiseks arvuteid ja võib-olla ei vajanudki me neid
selleks kunagi,” leiab Jackson lõppkokkuvõtteks.

Loe viidatud artikli ingliskeelset täisversiooni siit!