Teisipäev, 18. oktoober 2011


69 päeva enne 2011. aasta lõppu, pühapäeval, 23. oktoobril, rahvusvahelisel Moolipäeval ning biitnik Burroughsit ja triloogia „Illuminatus!“ autoreid inspireerinud gängsteri Dutch Schultzi mõrva 76. aastapäeval tunneb Heitke Pikali end mugavalt Tallinna kohvik-klubis Protest (Mere pst 6a), kus DJ-d Harald Haak ja Major Laks keerutavad plaate meelierutava muusikaga polkast dubstepini ja rokist raggacore’ini. Ulmakahur projitseerib helindamiseks Ron Fricke 1985. aasta kiirluup-filmi Chronos ja kui aega üle jääb, näeb uuesti ka Kenneth Angeri lühifilme. Nagu enamasti — tasuta.

Heida hea tujuga uude nädalasse pikali, tule pühapäeva õhtul Protesti!

Algus orienteeruvalt kl 22:23. 




* * *

Konteksti huvides lisame Dutch Schultzi e Hollandi Schultzi surmakõnet käsitleva lõigu triloogia "Illuminatus!" teisest jaost "Kuldne õun" (ilmub eesti keeles veel tänavu!). 

See oli kuulus romaanikirjanik, hilisem Nobeli preemia laureaat, kes tegelikult andis Drake’ile ta esimese juhtlõnga selle juurde, mida maffia alati il Segretoks nimetas. Nad olid vestelnud Joyce’ist ja tema õnnetu saatusega tütrest, ning kirjanik mainis Joyce’i katseid veenda end, et too polnud tegelikult skisofreenik. “Ta rääkis Jungile: “Lõppude lõpuks teen ma ise keelega samasuguseid asju.” Teate, mida Jung, too psühhiaatriks maskeerunud iidne Hiina mõttetark, vastas? “Sina sukeldud, tema aga upub.” Lõikav, muidugi; ja ometi mõistame me kõik, kes me kirjutame midagigi naturalismi pealispinnast allpool, Joyce’i skeptitsismi. Me ei või kunagi kindlad olla, kas me sukeldume või lihtsalt upume.”

See meenutas Drake’ile ta enda väitekirja, ning ta läks ja võttis hr Arthur Flegenheimeri, tuntud ka Hollandi Schultzina, viimased sõnad oma kirjutuslaua sahtlist. Ulatanud paberilehed kirjanikule, küsis ta: “Kas nende ridade autor teie arvates sukeldub või upub?”

Romaanikirjanik luges aeglaselt, kasvava süvenemisega, ja tõstis viimaks pilgu, et piielda Drake’i äärmiselt uudishimulike silmadega. “On see tõlge prantsuse keelest?” küsis ta.

“Ei,” ütles Drake. “Autor oli ameeriklane.”

“Seega pole see vaene Artaud. Ma arvasin, et võiks olla. Ta on pärast seda, kui Mehhikosse läks, üsna ümber nurga olnud, nagu inglased ütlevad. Mõistan, et ta töötab praegu mõnede päris märkimisväärsete riigikantsler Hitlerit puudutavate astroloogiliste kaartide kallal.” Kirjanik vakatas ja küsis seejärel: “Mida te siin kõige huvitavamaks lauseks peate?”

““Üks poiss pole iial nutnud ega tuhandet khimi purustanud,”” tsiteeris Drake, kuna see rida häiris teda kõige rohkem.

“Ah, see poisi-kuvand on lausisiklik, lihtsalt allasurutud homoseksuaalsus, täiesti tavaline,” ütles kirjanik kannatamatult. ““Ma olin potil ja poiss tuli mulle peale.” Ma arvan, et autor tegi sellele poisile kuidagi haiget. Kõik need viited on vürtsitatud tavalisest suurema homoseksuaalse süütundega.”

Issand jumal, mõtles Drake, Vince Coll. Ta oli piisavalt noor, et paista Schultzile poisina. Hollandlane mõtles, et teda tulistab seal Newarki peldikus Colli vaim.

“Ma kujutan ette, et autor tappis end või on nüüdseks vaimuhaiglas,” jätkas kirjanik mõtlikult.

“Ta on surnud,” kostis Drake vastutahtmist. “Aga ma ei anna teile rohkem vihjeid. Väga põnev on näha, kui hästi te omal käel hakkama saate.”

“See on väga huvitav rida,” ütles romaanikirjanik. “Või pigem kolm rida. “Mina olin nõus kuulama, piirkonnakohus oli nõus kuulama, ja ülemkohus oli valmis kuulama. No kas pole alles pistis. Palun võtke Hiinlase sõbrad ja Hitleri ülemus pihtide vahele.” Kas te vannute, et autor oli ameeriklane?”

“Noh, ta oli Saksa soost,” ütles Drake Jungi geneetilise mälu teooriale mõeldes. “Aga riigikantsler Hitler ei tahaks seda tunnistada. Tema rahvas pole Aaria päritolu.”

“Ta oli juut?” hüüatas kirjanik.

“Mis selles nii üllatavat on?”

“Ainult see, et maailmas on väljaspool natsipartei siseringkonda vaevalt kaks-kolm inimest, kes mõistaksid, mida Hiinlase ja Hitleri ülemusega silmas peeti. See autor pidi väga sügavalt okultistlikku kirjandusse sukelduma — asjadesse nagu Eliphas Levi või Ludvig Prinni kirjutised, või roosiristlaste mõned kõige kiivamalt varjatud saladused, ja tegema siis täiesti hämmastavaid oletusi õiges suunas.”

“Millest te, jumala pärast, räägite?”

Romaanikirjanik vaatas Drake’i pikka aega ja ütles siis: “Minu jaoks on isegi sellest rääkimine tülgastav. Mõned asjad on liiga ilged. Mõned raamatud, nagu teie hr Poe ütles, ei tohiks lubada end lugeda. Isegi minu kõige kuulsamas töös on šifreeritud märke; ma olen saanud teada asju, mille meelsamini unustaksin, ning Herr Hitleri tõeline eesmärk on üks sellistest asjadest. Aga te peate mulle ütlema: kes oli too tähelepanuväärne autor?” /…/

Drake oli järjekindel ning viimaks ütles kirjanik: “Nagu te teate, keeldun ma Saksamaal elamast selle pärast, mis seal toimub. Sellest hoolimata on see minu kodu ja ma kuulen üht-teist. Kui ma selgitada üritan, peate te püüdma nihutada oma mõistuse väljapoole tavapoliitika piire. Kui ma ütlen, et Hitleril on Käskija, ei tähenda see, et ta on tavapärases poliitilises mõttes variisik.” Kirjanik peatus. “Kuidas seda pilti esitada nii, et te sellest aru saaksite? Te ei ole sakslane... Kuidas saaksite te mõista rahvast, kelle kohta on öeldud, ja õigustatult, et neil on üks jalg omal maal ja teine Thules? Olete te üldse Thulest kuulnud? See on sakslaste nimetus kreeklaste imelisele Atlantise kuningriigile. Pole oluline, kas see kuningriik kunagi üldse eksisteeris; usk sellesse on kestnud ajaloo koidikust alates ning uskumused ajendavad tegusid. Tõtt-öelda ei ole võimalik mõista inimese tegusid, mõistmata tema uskumusi.”

Kirjanik peatus uuesti ning hakkas siis kõnelema Kuldse Koidiku Ühingust Inglismaal 1890. aastatel. “Liikmed kirjutasid kummalisi tekste. Näiteks Algernon Blackwood kirjutas arukatest olenditest, kes enne inimkonda maa peal elasid. Suudate te sellist kontseptsiooni tõsiselt võtta? Suudate mõelda Blackwoodi hoiatustele, tema vaoshoitud väljenditele, nagu näiteks: “On mõeldav, et sellised suured jõud või olendid võisid ellu jääda vormides, mida põgusalt mäletavad vaid poeesia ja legendid ning mida nimetatakse jumalateks, koletisteks, igasugusteks müütilisteks olevusteks.”? Või Arthur Machenile, kes kirjutas “Monsi imedest” Esimese maailmasõja ajal, kirjeldades ingleid, nagu neid nimetati, ja avaldas selle kaks päeva enne seda, kui kohapeal viibivad sõdurid said juhtumi kohta aruandeid saata? Machen oli Kuldse Koidiku liige ning lahkus sellest, et liituda uuesti katoliku kirikuga, hoiatades: “Sakramente on nii Hea kui Kurja omi.” William Butler Yeats oli samuti liige, ning kindlasti teate te tema tähelepanuväärseid ridu: “Mis metsaline karm, / aeg kelle viimaks käes, / Petlemma poole looberdab, et sündida?” Ja Kuldne Koidik oli alles Müsteeriumide välimine värav. See, mida Crowley pärast Kuldsest Koidikust lahkumist ja Ordo Templi Orientisega liitumist teada sai... Teate, Hitler keelas ära nii Koidiku kui Ordo Templi Orientise. Ta ise kuulus Vrili Ühingusse, kus säilitatakse tõeliselt maaväliseid saladusi...”

“Tundub, et teil on raskusi asja tuumani jõudmisega,” ütles Drake.

“Mõned asjad nõuavad lähenemist vihjete, isegi allegooriate kaudu. Te olete Klee ja tema sõpradega koos meskaliini võtnud ning veetnud öö Suuri Nägemusi nähes. Kas ma pean teile meenutama, et tegelikkus pole ühekorruseline?”