reede, 5. november 2010

Mida tegi Albertus Magnus Tallinnas?


Tallinna Postimehes ilmus 5. novembril kurioosne lühisõnum:

Ühes Tallinna vanalinna majas kukkusid tavapärase korstnapuhastamise ajal kaminasse sajad 16. sajandist pärit nukud.


Vanima dateeritud hoone Tallinnas ja terves Eestis, aastast 1230 pärineva väärika kivihiiglase Katariina käigus ostis 18 aastat õiguskaitse organites töötanud Tarvi Pink selle aasta alguses. Koos Moskva partneri, nukkude kollektsionääri ja autori Svetlana Ptšelnikovaga tekkis mõte arendada ka Eestis mujal maailmas nii levinud autorinukkude loomiskultuuri ja loomulikult ka äri.

Esimene märk, et tänane Eesti Nukukunsti maja on leidnud oma ainuõige pesa, ei lasknud kaua oodata. Maja seinal on tahvel – Albertus Magnus 1255. Pühaku elulugu uurides selgus, et Albert Suur tegi oma esimese nuku ning nimetas ta androidiks 1250. aastal.

Müstiline algus sai veelgi imelisema jätku. Kui korstnapühkija katusel korstent puhastas, seisis Pink teisel korrusel kaminasuu ees. Ühel hetkel kuulis ta kolksatust. Kaminasse vaadates leidis Pink kartulikotiriidest märsi, kus sees jahmatav leid: 250 valget nukukest.

Pink viis sõrmesuurused nukukesed Moskvasse ekspertiisi, kus selgus, et need on meisterdatud 16.-17. sajandil Saksamaal ja neil võis olla rituaalne tähendus.


Albertus Magnus

Albertus Magnus (Albertus Suur) (surnud 1280) oli teatavasti saksa loodusteadlane ja teoloog, filosoof, astroloog ja alkeemik, kes tema surma järel levinud kuulujuttude kohaselt leiutas tarkade kivi ja andis selle Aquino Thomase kätte hoiule. Vähemalt Aquino Thomast peaksid ju
teadma isegi Eesti haridussüsteemi produktid? Ja Aristotelest, kelle "maaletoojaks" Albertus filosoofina paljuski oli. Aga mida tahta inimestest, kes ei oska sõna "õiguskaitseorganid" kokku kirjutada?

Sellest, et Albertus oleks Tallinnas käinud, pole ma varem kuulnud, aga iseenesest kõlab loogiliselt - maja asub dominiiklaste kvartalis ja Albertus oli selles ordus 1255. aastaks juba üsna kõrgel positsioonil, Kölni dominiiklaste kooli juht. Hiljem sai temast Regensburgi piiskop. Siis oli ta juba eakas, kui palju just, pole täpselt teada, aga igatahes pidi väidetavalt 1193. ja 1207. aasta vahel sündinud mees olema oma aja kohta haruldaselt pikaealine.

Aga 17. sajandi nukud ei anna mulle kuidagi rahu. Mina Arvi Pingi asemel
nendega nii süüdimatult ei mängiks. Nõidumine oli Saksamaal Kolmekümneaastase sõja paiku veel üsna levinud komme ja asja ei paranda kuidagi, et Albertus just 1622. aastal paavst Gregorius XV-lt oma beatificatio ehk õndsakstunnistamise kätte sai.

Gregorius XV (1554-1623)

Gregorius oli muide viimase nõiakunstivastase ordinantsi autor ajaloos ja see ei tähenda, et ta oleks olnud väga "tough on witchcraft", nagu tänased poliitikud ütleksid. Vastupidi, Gregorius oli see mees, kes lõdvendas nõiakunstivastaseid õigusakte tublisti ning kehtestas korra, mille järgi ei piisanud surmanuhtluse määramiseks enam sellest, kui kahtlusaluse koostöö Saatanaga oli tõendatud; oh ei, nüüd tuli lisaks ka tõendada, et see koostöö on toonud kaasa inimese hukkumise. Võimalik, et see ei puutu absoluutselt asjasse, aga veidrad kokkusattumused väärivad alati äramärkimist. Samal aastal Gregorius suri - peremees tuli järele?

Albertus Magnusest ja tema seostest maagiaga saab eesti keeles lugeda näiteks siit.
Aga kui lugeja oskab esitada hüpoteesi, millist "rituaalset tähendust" need kujukesed täidavad, siis meie ajaveebi toimetus oleks selle kuulmisest väga huvitatud.

1 kommentaar:

  1. Algselt oli tegemist 256 nukuga.

    Kui nukke hoolega vaadata võib märgata, et neil on kõigil 5 elementi, mis võivad murduda: pea, käed (osaliselt ja täielikult), jalad (samuti osaliselt ja täielikult). Osalise murtavusega on võimalik kodeerida veel 2 bitti lisainfot, mis viib meid 7-ni. Tegemist on siis 128-märgise ASCII tabeliga.

    "Ekraaniks" kasutati 16x16 karpi, kuhu paigutati kodeeritud sõnum.

    Ilmselt tekitab segadust osalise ja täieliku murdumise probleem. Nimelt saab iga nuku kehaosa olla olekus "murtud" (0) ja "murdmata" (1). Intuitiivselt võiks pakkuda, et nuku käe osaline ja täielik murdmine on piisav 2 biti info jagamiseks, ent paraku on käel 3 olekut (ei ole võimalik murtud käele küünarvart kinnitada) ning seetõttu kasutatakse kodeerimisel ka teise käe (jala) olekut:

    K1 K2 B1 B2 B3
    -- -- 0 0 0
    -- ++ 0 1 0
    ++ -- 1 0 0
    ++ ++ 1 1 0 <- siiani on intuitiivselt mõistetav
    +- +- 0 0 1
    +- ++ 0 1 1
    ++ +- 1 0 1
    -- +- 1 1 1 (ekvivalentne olek +- --)

    Arvestades, et ASCII tabel avalikustati alles 1968 aastal, oli võimalik Vatikanil sellise nukukomplekti eksponeerimise abil mitu sajandit turvalist kirjavahetust pidada.

    Proovisin sõnumit dekrüpteerida, kuid tundub, et sõnum on nihkešifriga kodeeritud, sest selle algus on :
    , , , , l
    . l , l DEL
    , , , . l

    Sealjuures on alumises nurgas ilmselt koma ära kustutatud.

    VastaKustuta