kolmapäev, 13. märts 2013

Heitke Pikali Rohelise Planeedi juubelikontserdil

Elagu Eris!

Mu daamid ja baleruunad, Heitke Pikali hoiatab, et residendid Harald Haak ja Major Laks dekoreerivad muusikaliselt bändipause selle nädala laupäeval, 16. märtsil Tallinnas Von Krahli Teatri baaris toimuval üritusel Roheline Planeet 10.

Planeedil möllavad kohalik gospel-doom-instrumentaalansambel Tolmunud Mesipuu, pikast unest virgunud Tartu stoner-hiid ja Planeedi ametlik satelliitbänd Smõuk ning staatilis-hüpnootilis-sensatsiooniline psühho-kraut-proge-suomirock-kvintett Hisko Detria.

Me usume, et Meie Emand kõneleb läbi Hisko Detria; selleks annab alust järgmine lõik muusikaportaalis rada7.ee ilmunud intervjuust:

[Bändi nimi] sündis mõned aastad tagasi punkfestivalil Puntila Rock. Üks mu sõber oli äsja ostnud uue kaamera; istusime kambakesi telkide juures ja imetlesime seda. Järsku hakkas teine sõber, kes tegelikult ei jaga tehnikast essugi, väga erutatult seletama midagi uuest vingest funktsioonist, mida ta nimetas „hisko detriaks“. Ehkki ta oli kenakesti purjus ja mõtles kogu loo ilmselt välja, tundus ta jutt korraks veenev, nii et paari hetke vältel ma tõesti uskusin, et kõigil uutel kaameratel on selline äge värk küljes (kuigi ta ei selgitanud meile, mida see üldse tegema peaks). 
Ma ei tea, kas süüdi oli tarbitud alkohol, unevaegus või ajud pehmeks kupatanud suvepäike, aga sõnapaar „hisko detria“ hakkas mind kummitama, natuke nagu sundmõttena. Võtsin markeri ja kritseldasin seda igale poole — oma kotile, oma telgile, oma ketsidele, pudelitele, oma kehale ja kindluse mõttes ka sõprade kehadele. 
Kui hakkasime bändi tegema ja otsisime head nime, olin ma jätkuvalt nonde kahe sõna pentsikus lummuses. Pakkusin nime välja ja õnneks ei vaielnud keegi vastu. Minu jaoks on see meie bändi juures nagu kirss tordil; mul on väga hea meel, et saan mängida head muusikat heade sõprade seltsis bändis, mis on nime saanud millegi järgi, mida üks purjus punkar pomises teemal, millest tal halli aimugi pole. 
Igatahes, tulge kohale ja vaadake-kuulake ise, kas kaosejumalanna võtab end Tallinna kontserdil manifesteerida. Harald ja Major hakkavad muusikavaliku abil tunnetuslikke ebakõlasid süvendama juba kell 21. (Reedel Tartus Kink Kongis hoolitsevad plaadimuusika eest Anz ja Mänts Smõugist.)

Olgu tervitatud Discordia!

kolmapäev, 19. detsember 2012

Homo postapocalypticus Von Krahli baaris



23. detsembril algusega juba kell 20.00 tähistab Heitke Pikali Von Krahli Teatri baaris saturnaalide ametlikku lõppu ja uue ajastu koidikut suurejoonelise plaadikeerutamisega. 

Erikülalisteks on Trash (trash-can-dance.blogspot.com) meeleoluka kokkuvõttega Eesti põnevama põrandaaluse muusika saavutustest lõppeval aastal ning alati väljapeetud Leitnant Lehis, kes lisaks Fields of the Nephilimile oskab helikandjatelt leida ka muud muhket muusikat. 

Omapoolse helindivalikuga astuvad üles ürgkeevaline DJ Ok! (Laas) ja Von Krahli püsikülalisesineja Steve Vanoni.

Pidu on tasuta; flaierit pole tarvis välja printida ja kohale tuua (aga võib). Trashi etteaste algab kell 21.23. Baar pakub laia valikut väärisõllesid. 

Lõpujärgset meeleolu hoiavad üleval residendid Harald Haak ja Major Laks meeleolumuusikaga dronestep’ist polkani, rokist raggacore’ini. 


* * *


"Ma üritasin neile näidata, et selle maailma toimimisse on võimalik sekkuda, jäädes laostumatuks selle maailma roimadest. Ja ma põrusin. Ükshaaval laskusin ma kõigi haldurite paheliste meetmeteni: pettuseni, kergeusklikele muljet avaldava laadamustkunstini ja viimaks lausa mõrvamiseni. Taas kord tuleb välja, et küünikutel oli õigus. Maailma päästa üritades ei saavutanud ma muud kui seda, et Thudi Rajooni sumisevad ja kriiskavad ja vilistavad olendid mu enese mõistust ja karmat kallutavad."


"Nii et see lugu on lõppeks ikkagi kurbmäng?" küsis Joe.

"On tõesti," noogutas Hagbard. "Elu Maal jääb kurbmänguks seni, kuni see lõppeb surmareisiga. Mu järgmised projektid on tähelaev arukate mõistuste leidmiseks meie galaktikast ning surematusetablett, mis teeb lõpu surmareisile. Kuni keegi neid eesmärke pole saavutanud, on elu siin planeedil nurjunud."  


— R. Shea, R. A. Wilson, "Illuminatus!", 3. osa "Leviaatan", kümnes reis ehk Malkuth

neljapäev, 8. märts 2012

Kinemaagia ja plaadimuusika Levist Väljas

Sel reedel, 9. märtsil kutsuvad Heitke Pikali residendid Major Laks ja Harald Haak kõiki tantsu-, filmikunsti- ja sünkronismihuvilisi Tallinna baari Levist Väljas (Olevimägi 12), kus keerutatakse plaate, helindades legendaarse illusionisti ja filmikunstniku, kino esimese suure eriefektimehe Georges Mélièsi must-valgeid lühitummfilme nagu "Kummist peaga mees", "Lend Kuule" ja "Fantastiline reis".

Rituaalid algavad kell 23, piletit ei küsita.

kolmapäev, 21. detsember 2011

Heitke Pikali saturnaalid: LAHKHELID miinilaos

Elagu Eris!


Ühiskonnas valdavale P-koogi ja J-kuuse maaniale pakuvad võigast alternatiivi juba traditsiooniliseks kujunenud Heitke Pikali pööripäeva-saturnaalid, mis seekord algavad reedel, 23. detsembril kl 21 Meremuuseumi püssirohukeldris (Uus 37, Tallinn).

USA föderaalreservi illumineeritud asutamise 98. aastapäeval toimetab plahvatuslikke põrandaaluseid riituseid biootiline imemasin, stiihiline meta-postcore-jõuk LAHKHELID. Seekordse degenerantide jaurumasina moodustavad regulaarsetele lisaks ja muutuvas suhtes: Ann „Lumivalgeke“ Reimann (EMTA) harmoonilise naishäälena d-efektsel klaveril, piinatud kitarrivirtuoos Kaspar "Tiiger" Toome (Lippajad) ja üllatavd üllatajad kohalikest keskmiselt populaarsetest ansamblitest.

Sporaadilisele lahkhelindamisele tuleb Armeenia režissööri Sergei Paradžanovi revolutsiooniline šedööver "Sayat-Nova" (1968). Saadaval on ka diskordianistliku triloogia "Illuminatus!" teine jagu "Kuldne õun".

Riitus on kinnine. Pääsemiseks saada radasõnum @ Harald Haak või võta varakult ühendust mõnega lahkuposijatest.

Rada7.ee
Sayat-Nova @ YouTube

Suurem flaier @ Flaiku.ee

Olgu tervitatud Discordia!

teisipäev, 18. oktoober 2011


69 päeva enne 2011. aasta lõppu, pühapäeval, 23. oktoobril, rahvusvahelisel Moolipäeval ning biitnik Burroughsit ja triloogia „Illuminatus!“ autoreid inspireerinud gängsteri Dutch Schultzi mõrva 76. aastapäeval tunneb Heitke Pikali end mugavalt Tallinna kohvik-klubis Protest (Mere pst 6a), kus DJ-d Harald Haak ja Major Laks keerutavad plaate meelierutava muusikaga polkast dubstepini ja rokist raggacore’ini. Ulmakahur projitseerib helindamiseks Ron Fricke 1985. aasta kiirluup-filmi Chronos ja kui aega üle jääb, näeb uuesti ka Kenneth Angeri lühifilme. Nagu enamasti — tasuta.

Heida hea tujuga uude nädalasse pikali, tule pühapäeva õhtul Protesti!

Algus orienteeruvalt kl 22:23. 




* * *

Konteksti huvides lisame Dutch Schultzi e Hollandi Schultzi surmakõnet käsitleva lõigu triloogia "Illuminatus!" teisest jaost "Kuldne õun" (ilmub eesti keeles veel tänavu!). 

See oli kuulus romaanikirjanik, hilisem Nobeli preemia laureaat, kes tegelikult andis Drake’ile ta esimese juhtlõnga selle juurde, mida maffia alati il Segretoks nimetas. Nad olid vestelnud Joyce’ist ja tema õnnetu saatusega tütrest, ning kirjanik mainis Joyce’i katseid veenda end, et too polnud tegelikult skisofreenik. “Ta rääkis Jungile: “Lõppude lõpuks teen ma ise keelega samasuguseid asju.” Teate, mida Jung, too psühhiaatriks maskeerunud iidne Hiina mõttetark, vastas? “Sina sukeldud, tema aga upub.” Lõikav, muidugi; ja ometi mõistame me kõik, kes me kirjutame midagigi naturalismi pealispinnast allpool, Joyce’i skeptitsismi. Me ei või kunagi kindlad olla, kas me sukeldume või lihtsalt upume.”

See meenutas Drake’ile ta enda väitekirja, ning ta läks ja võttis hr Arthur Flegenheimeri, tuntud ka Hollandi Schultzina, viimased sõnad oma kirjutuslaua sahtlist. Ulatanud paberilehed kirjanikule, küsis ta: “Kas nende ridade autor teie arvates sukeldub või upub?”

Romaanikirjanik luges aeglaselt, kasvava süvenemisega, ja tõstis viimaks pilgu, et piielda Drake’i äärmiselt uudishimulike silmadega. “On see tõlge prantsuse keelest?” küsis ta.

“Ei,” ütles Drake. “Autor oli ameeriklane.”

“Seega pole see vaene Artaud. Ma arvasin, et võiks olla. Ta on pärast seda, kui Mehhikosse läks, üsna ümber nurga olnud, nagu inglased ütlevad. Mõistan, et ta töötab praegu mõnede päris märkimisväärsete riigikantsler Hitlerit puudutavate astroloogiliste kaartide kallal.” Kirjanik vakatas ja küsis seejärel: “Mida te siin kõige huvitavamaks lauseks peate?”

““Üks poiss pole iial nutnud ega tuhandet khimi purustanud,”” tsiteeris Drake, kuna see rida häiris teda kõige rohkem.

“Ah, see poisi-kuvand on lausisiklik, lihtsalt allasurutud homoseksuaalsus, täiesti tavaline,” ütles kirjanik kannatamatult. ““Ma olin potil ja poiss tuli mulle peale.” Ma arvan, et autor tegi sellele poisile kuidagi haiget. Kõik need viited on vürtsitatud tavalisest suurema homoseksuaalse süütundega.”

Issand jumal, mõtles Drake, Vince Coll. Ta oli piisavalt noor, et paista Schultzile poisina. Hollandlane mõtles, et teda tulistab seal Newarki peldikus Colli vaim.

“Ma kujutan ette, et autor tappis end või on nüüdseks vaimuhaiglas,” jätkas kirjanik mõtlikult.

“Ta on surnud,” kostis Drake vastutahtmist. “Aga ma ei anna teile rohkem vihjeid. Väga põnev on näha, kui hästi te omal käel hakkama saate.”

“See on väga huvitav rida,” ütles romaanikirjanik. “Või pigem kolm rida. “Mina olin nõus kuulama, piirkonnakohus oli nõus kuulama, ja ülemkohus oli valmis kuulama. No kas pole alles pistis. Palun võtke Hiinlase sõbrad ja Hitleri ülemus pihtide vahele.” Kas te vannute, et autor oli ameeriklane?”

“Noh, ta oli Saksa soost,” ütles Drake Jungi geneetilise mälu teooriale mõeldes. “Aga riigikantsler Hitler ei tahaks seda tunnistada. Tema rahvas pole Aaria päritolu.”

“Ta oli juut?” hüüatas kirjanik.

“Mis selles nii üllatavat on?”

“Ainult see, et maailmas on väljaspool natsipartei siseringkonda vaevalt kaks-kolm inimest, kes mõistaksid, mida Hiinlase ja Hitleri ülemusega silmas peeti. See autor pidi väga sügavalt okultistlikku kirjandusse sukelduma — asjadesse nagu Eliphas Levi või Ludvig Prinni kirjutised, või roosiristlaste mõned kõige kiivamalt varjatud saladused, ja tegema siis täiesti hämmastavaid oletusi õiges suunas.”

“Millest te, jumala pärast, räägite?”

Romaanikirjanik vaatas Drake’i pikka aega ja ütles siis: “Minu jaoks on isegi sellest rääkimine tülgastav. Mõned asjad on liiga ilged. Mõned raamatud, nagu teie hr Poe ütles, ei tohiks lubada end lugeda. Isegi minu kõige kuulsamas töös on šifreeritud märke; ma olen saanud teada asju, mille meelsamini unustaksin, ning Herr Hitleri tõeline eesmärk on üks sellistest asjadest. Aga te peate mulle ütlema: kes oli too tähelepanuväärne autor?” /…/

Drake oli järjekindel ning viimaks ütles kirjanik: “Nagu te teate, keeldun ma Saksamaal elamast selle pärast, mis seal toimub. Sellest hoolimata on see minu kodu ja ma kuulen üht-teist. Kui ma selgitada üritan, peate te püüdma nihutada oma mõistuse väljapoole tavapoliitika piire. Kui ma ütlen, et Hitleril on Käskija, ei tähenda see, et ta on tavapärases poliitilises mõttes variisik.” Kirjanik peatus. “Kuidas seda pilti esitada nii, et te sellest aru saaksite? Te ei ole sakslane... Kuidas saaksite te mõista rahvast, kelle kohta on öeldud, ja õigustatult, et neil on üks jalg omal maal ja teine Thules? Olete te üldse Thulest kuulnud? See on sakslaste nimetus kreeklaste imelisele Atlantise kuningriigile. Pole oluline, kas see kuningriik kunagi üldse eksisteeris; usk sellesse on kestnud ajaloo koidikust alates ning uskumused ajendavad tegusid. Tõtt-öelda ei ole võimalik mõista inimese tegusid, mõistmata tema uskumusi.”

Kirjanik peatus uuesti ning hakkas siis kõnelema Kuldse Koidiku Ühingust Inglismaal 1890. aastatel. “Liikmed kirjutasid kummalisi tekste. Näiteks Algernon Blackwood kirjutas arukatest olenditest, kes enne inimkonda maa peal elasid. Suudate te sellist kontseptsiooni tõsiselt võtta? Suudate mõelda Blackwoodi hoiatustele, tema vaoshoitud väljenditele, nagu näiteks: “On mõeldav, et sellised suured jõud või olendid võisid ellu jääda vormides, mida põgusalt mäletavad vaid poeesia ja legendid ning mida nimetatakse jumalateks, koletisteks, igasugusteks müütilisteks olevusteks.”? Või Arthur Machenile, kes kirjutas “Monsi imedest” Esimese maailmasõja ajal, kirjeldades ingleid, nagu neid nimetati, ja avaldas selle kaks päeva enne seda, kui kohapeal viibivad sõdurid said juhtumi kohta aruandeid saata? Machen oli Kuldse Koidiku liige ning lahkus sellest, et liituda uuesti katoliku kirikuga, hoiatades: “Sakramente on nii Hea kui Kurja omi.” William Butler Yeats oli samuti liige, ning kindlasti teate te tema tähelepanuväärseid ridu: “Mis metsaline karm, / aeg kelle viimaks käes, / Petlemma poole looberdab, et sündida?” Ja Kuldne Koidik oli alles Müsteeriumide välimine värav. See, mida Crowley pärast Kuldsest Koidikust lahkumist ja Ordo Templi Orientisega liitumist teada sai... Teate, Hitler keelas ära nii Koidiku kui Ordo Templi Orientise. Ta ise kuulus Vrili Ühingusse, kus säilitatakse tõeliselt maaväliseid saladusi...”

“Tundub, et teil on raskusi asja tuumani jõudmisega,” ütles Drake.

“Mõned asjad nõuavad lähenemist vihjete, isegi allegooriate kaudu. Te olete Klee ja tema sõpradega koos meskaliini võtnud ning veetnud öö Suuri Nägemusi nähes. Kas ma pean teile meenutama, et tegelikkus pole ühekorruseline?”

reede, 23. september 2011

Heitke pikali, taevas kukub alla!

Ave, Discordia!

Täna tähistab Heitke Pikali tehiskaaslase UARS allakukkumist, sügisest pööripäeva ja reedet Levist Väljas mõõdutundetute heliatakkide ja Kenneth Angeri filmide tähe all.

Pidu on tasuta, algus kell 22, aadress Olevimägi 12, Tallinn. Täiendav teave rada7.ee.

ΙΩ ΕΡΙΣ ΕΡΙΣ!

kolmapäev, 17. august 2011

Heitke Pikali esitleb: kaduneljapäev robotitele

Ave Eris!

Heitke Pikali on suveune täis maganud ja alustab uut peo-hooaega neljapäeval 25. augustil Tallinnas Von Krahli teatri baaris, kus esmakordselt Heitke ajaloos saab laval näha päris bändi. Seekord on läbivaks teemaks robotid.


“Sa näed välja nagu robot,” ütleb Joe Malik väändunud toas orkiaetud ajahetkes San Franciscos. “Tähendab, sa liigutad ja kõnnid nagu robot.”
“Hoia kinni, härra Küülik,” ütleb habemik noormees sarkastilise naeratusega. “Mõned psühhonaudid näevad iseendid roboteina. Teised näevad teejuhti robotina. Hoia seda perspektiivi. On see hallutsinatsioon, või millegi sellise äratundmine, mille me tavaliselt oma vaateväljast kustutame?”
“Oota,” ütleb Joe. “Osa sinust on nagu robot. Aga osa sinust on elus, nagu kasvav puu või taim...”
Noormees naeratab endiselt, nägu keha kohal hõljumas lakke maalitud mandala poole. “Noh?” küsib ta. “Kas see võiks olla hea kiirkirjaline poeem: et osa minust on mehaaniline, nagu robot, ja osa minust on orgaaniline, nagu roosipõõsas? Ja mis vahe on mehaanilisel ja orgaanilisel? Kas roosipõõsas pole mitte iselaadne masin, mida DNA-kood kasutab roosipõõsaste juurdetegemiseks?”
“Ei,” vastab Joe. “Kõik on mehaaniline, aga inimestega on teine lugu. Kassile on omane graatsia, mille meie oleme kaotanud, või osaliselt kaotanud.”
“Kuidas me sinu arvates selle kaotasime?”
          — R. Shea, R. A. Wilson, „Illuminatus!“, I köide, kolmas reis

Lahkhelid on terroristliku muusikarakukese Plankton laiendus kontsertbändiks. Olemuselt ritualistliku, kaootilise ja improvisatsioonilise jõugu ridadesse kuuluvad ansamblite Phlox, Zahir, Taak ja R.K.T. kõige nürimeelsemad ja pahatahtlikumad liikmed.

Esmakordselt nõutakse sissepääsu eest ka raha — neli eurot —, ent kavala nipiga saab sellestki mööda. Nimelt pääsevad robotikostüümis külastajad ürrarile tasuta. Kuidas näeb välja tunniga valminud kostüüm, paistab järgmisest videost.



Üritus nimega „Kaduneljapäev robotitele“ on pühendatud vana poolkuu neljapäevale (sel ajal on mõistlik koristada ja parasiite hävitada, ent õhtused tööd, eriti ketramine, toovat kaasa õnnetusi lammastega) ning kooliaasta algusele (millega kahtlemata kaasnevad õnnetused nii lammaste kui robotitega).

Pärast bändi ketravad, nagu ikka, poole ööni plaate DJ-d Major Laks ja Harald Haak. Toimub viktoriin ja näidatakse liikuvaid pilte. 
Jooksev lisateave ja arutelu leiab aset ka rada7.ee-s.

Tervitatud olgu Discordia!