Heitke Pikali on laenanud oma nime ettevõtlikele aferistidele Harald Haagile ja Major Laksule, kes konstrueerivad iga kuu 23. kuupäeval liturgilise sisuga muusikaüritusi eesmärgiga külvata kaost ja tunnetuslikke ebakõlasid. Esimene HP egiidi all toimuv avalik müsteerium leiab aset juba teisipäeval. 23. novembril Tallinnas klubis Rockstar’s (Tatari 6) algusega kell 19:23.
Miks just 23?
23 on vastavalt diskordianistlikule Viite Reeglile arv, millega kõik sündmused on ühel või teisel viisil seotud. Viite Reegel ütleb, et “Kõik asjad toimuvad viiekaupa, jaguvad viiega, on viie korrutised või sobituvad mingil muul otsesel või kaudsel moel arvuga viis, ” (Principia Discordia) ja nn “23 mõistatus” on Viite Reegli otsene järelm.
23 on õnnenumber, õnnetu number, pentsik number, kummaline number ja/või jumalanna Erise ja/või Cthulhu Mythose jumaluste püha arv. Diskordianistlik kirjanik Robert A. Wilson (1932–2007) kirjutas veidraid nähtuseid kajastavas üllitises Fortean Times 1977. aastal järgmist.
Esmakordselt kuulsin ma 23 mõistatusest William S. Burroughsi, romaanide “Naked Lunch”, “Nova Express” jt autorilt. Burroughs väitis, et sai 1960. aasta paiku Tangieris tuttavaks ühe kapten Clarkiga, kes hooples kord, et on 23 aastat seilanud ilma, et oleks sattunud laevaõnnetusse. Samal päeval hukkus Clark koos kõigi pardal viibinutega laevareisil. Ent see polnud kõik — kui Burroughs samal õhtul tolle näite üle jumalate irooniast mõtteid mõlgutas, teatas raadio USA-s Floridas alla kukkunud reisilennukist. Piloodi nimi oli kapten Clark, reisi number 23.
Burroughs hakkas pärast seda võigast sünkronismi-ilmingut koguma kummalisi 23-sid, ning pärast 1965. aastat hakkasin neid kollektsioneerima minagi. Paljud mu pentsikutest 23-dest leiduvad triloogias “Illuminatus!”, mille kirjutasin aastatel 1961–71 kahasse Robert J. Sheaga. Mainin siin vaid mõningaid neist, et anda asjast aimu neile pimedusega löödutele, kes pole veel “Illuminatust!” lugenud.
Eostamishetkel kingivad nii ema kui isa lootele kumbki 23 kromosoomi. Geneetilist teavet kandva molekuli DNA igal 23. ongströmil ilmnevad sidemetevahelised ebakorrapärasused. Oma “Kabalistlikus sõnaraamatus” määratleb Aleister Crowley 23 “eluarvuna” või “lõimearvuna”, mis tontlikul moel tuletab meelde DNA-d kui elutegevuse programmi. Teisalt seondub 23 mitmel moel lõppemisega: telegrafistide koodeksis tähendab 23 “riket” või “liinikatkestust”; I Chingi heksagramm 23 tähendab “katkemist” või “lahknemist”. Charles Dickensi “Kahe linna loo” vanades lavastustes on ennastohverdav advokaat Sydney Carton järjekorras kahekümne kolmas giljotiiniga hukatu (osa leksikograafide arvates on salapärane ingliskeelne slängiväljend “23 skiddoo!” pärit just sealt).
Mõned inimesed on suisa tõelised 23-sünkronismide kobarad. Burroughs avastas, et salakaubavedaja “Hollandlane Schultz” (kodanikunimega Arthur Flegenheimer) laskis Vincent “Hull Koer” Colli tappa New Yorgi 23. tänaval, kui Coll oli 23 aasta vanune. Schultz ise lasti maha 23. oktoobril. Põhjalikumalt Schultzi juhtumisse süüvides avastasin, et Charlie Workman, kes Schultzi mahalaskmise eest vangi läks, istus kinni 23 aastat ja lasti siis tingimisi vabadusse.
Chicago ülikooli professor Hans Seisel sedastas järgmised faktid Arthur Koestlerile, kes avaldas need oma raamatus “Juhuse väljakutse” (The Challenge of Chance). Seiseli vanavanemate aadress sisaldas arvu 23, tema ema elas 23. tänaval korteris number 23. Ühel eluperioodil sisaldus 23 nii Seiseli koduses kui tema advokaadibüroo aadressis, jne. Monte Carlot külastades luges Seiseli ema romaani “Die Liebe der Jeannie Ney”, mille kangelanna võidab ruletis suure summa, panustades 23-le. Seiseli ema proovis sama ja 23 võitis teisel katsel.
Adolf Hitler pühitseti Vrili ühingu (mida paljud peavad illuminaatide kulissorganisatsiooniks) liikmeks aastal 1923. Morgani pank (mida John Birchi ühing peab illuminaatide rahastajaks) asub Manhattanil aadressil Wall Street 23. Kui “Illuminatus!” teatrilavale toodi, toimus selle esietendus Liverpoolis 23. novembril (mis on ka Harpo Marxi sünnipäev). “Illuminatuse!” lavastaja Ken Campbell avastas hiljem Jungi memuaaride “Mälestused, unenäod, mõtted” leheküljelt 223 kummalise unenäo Liverpoolist, mis Campbelli kinnitusel kirjeldab tänavate ristmikku, kus asub teater, milles “Illuminatus!” esmakordselt lavale tuli (Jung oli muidugi esimene psühholoog, kes seesuguseid kummalisi kokkusattumusi uuris ja need sünkronismideks nimetas). Campbell väidab ka, et Hitler elas 23 eluaasta vanuses põgusalt Liverpoolis, aga sellele pole ma kinnitust leidnud.
Hiljuti kutsuti mind ekspeditsioonile Bermuda Kolmnurka. Kuna mul oli muid kohustusi, pidin ära ütlema, ent “meeskond, kes iialgi ei puhka” (nii nimetas sir Walter Scott Intellekte — või idiootsuseid —, kes meid sedasorti fenomenidega pidevalt kimbutavad) ei olnud nõus mind niisama lihtsalt konksu otsast lahti päästma. Paar päeva pärast ekspeditsiooni algust lülitasin sisse teleri ja sattusin peale uue filmi “Airport '77” reklaamile. Reklaam algas näitleja karjumisega: “Lend 23 on Bermuda Kolmnurgas alla kukkunud!”
Nädal hiljem väitis raamatu “Bermuda Kolmnurk” autor Charles Berlitz, et on sealsetest vetest leidnud uppunud püramiidi, mis on kaks korda suurem Cheopsi püramiidist. Toda koletislikku rajatist on kirjeldatud “Illuminatuses!”, kus on konkreetselt öeldud, et see oli Cheopsi püramiidist kaks korda suurem — ent mina ja Shea arvasime seda lõiku 1971. aastal koostades, et kirjutame väljamõeldud ilukirjandust. 1977. aastal väitis Berlitz aga, et see on päriselt olemas.
Praeguseks on mu toimikutesse kogunenud peaaegu sama palju pentsikuid 23-sid kui Charles Fortil oli andmeid kalade taevast mahasadamise juhtumitest, ning inimesed läkitavad mulle pidevalt uusi näiteid.
Eukleidese “Geomeetria” algab 23 aksioomiga.
Niipea, kui kummaliste 23-de kogumine mind tõsiselt huvitama oli hakanud, suri üks mu paremaid sõpru — 23. detsembril.
Mu vanemad tütred sündisid üks 23. augustil ja teine 23. veebruaril.
Omar Garrisoni “Tantra: The Yoga of Sex” andmetel eksisteerib lisaks üldtuntud naiste 28-päevasele seksuaalsele kuutsüklile ka meeste sugueluline tsükkel, mille pikkus on 23 päeva.
Burroughs, kellel on kalduvus otsida asjade pimedamat poolt, näeb 23-s peamiselt surma-arvu. Sellega seoses on huvitav märkida, et piibli 23. psalmi lugemine matustel on üldlevinud tava.
Ajakirja “The Fanatic” toimetaja Heathcote Williams kohtus Burroughsiga 23-aastasena, elades aadressil, milles sisaldus 23. Kui Burroughs talle süngelt kuulutas, et “23 on surma arv”, avaldas see Williamsile muljet; veelgi enam rabas teda aga, kui ta seejärel esmakordselt avastas, et tema kodust teisel pool teed asuv maja on surnukuur.
1930. aastate kõige populaarsemate pangaröövlite Bonnie ja Clyde’i elu hõlmas teadlikult suuremat osa Ameerika põrandaalustest müütidest; Texase korrakaitsjad lasksid nad maha 1934. aasta 23. mail. Nende eesnimede tähtede B ja C kabalistlikud väärtused on 2 ja 3.
Ingliskeelse tähestiku 23. täht W ilmutab end sellistel puhkudel sagedasti. Carl Jungiga sünkronismiteooria juures koostööd teinud füüsiku nimi oli Wolfgang Pauli. Esmakordselt juhtis mu tähelepanu 23 fenomenile William Burroughs. Hollandi Schultzi mõrtsukas oli Charlie Workman. Siinkohal meenub/meenuvad veel Adam Weishaupt ja/või George Washington, kaks (või üks) 18. sajandi valgustusliikumise peamistest allikatest. Will Shakespeare sündis ja suri 23. aprillil.
(Olen leidnud mõningaid huvitavaid 46-sid — 46 on 2 x 23 —, aga pean neid üldiselt tähtsusetuteks. Siiski on ingliskeelse piibli 46 psamil kummastav ülesehitus. Psalmi algusest 46. sõna on “shake” ja tagantpoolt lugedes 46. sõna “spear”.)
Mitmesuguste juhtlõngade kaudu on sir Francis Bacon minu kasvavat huvi pälvinud kui võimalik 17. sajandi illuminaatide liider (mõningaid tõendeid selle kohta võib leida Francis Yatesi oivalisest raamatust “The Rosicrucian Enlightenment”). Tava kohaselt lasti Baconil endal valida päev, mil Elizabeth I ta rüütliseisusse tõstma pidi. Ta valis 23. juuli.
Dr John Lilly nimetab “meeskonda, kes iialgi ei puhka”, kosmiliseks juhtimiskeskuseks (Cosmic Control Center) ja hoiatab, et nad pööravad erilist tähelepanu inimestele, kes pööravad erilist tähelepanu neile. Ma lõpetan käesoleva loetelu mõnede kõige pöörasemate 23-dega, mis on ristunud mu enda eluteega.
1973. aasta 23. juulil jäi mulle mulje, et minuga võtab ühendust mingisugune Siiriuse kaksiktähe-süsteemist pärinev arenenud teadvusevorm. Taoliseid pentsikuid psüühilisi kogemusi on mul esinenud mitme aasta vältel ning ma jäädvustan need alati hoolikalt, ent keeldun neid sõnasõnaliselt võtmast seni, kuni lagedale ilmub objektiivseid kinnitavaid tõendeid. Too konkreetne kogemus oli aga nii intellektuaalses kui emotsionaalses plaanis eriti jalustrabav, mistõttu veetsin ülejäänud päeva lähimas suures raamatukogus Siiriuse kohta andmeid otsides. Muu hulgas leidsin, et 23. juuli on selle tähega eriti tihedalt seotud.
Muistses Egiptuses alustasid preestrid 23. juulil Siiriuse auks jada riituseid, mis vältasid 8. septembrini. Kuna Siiriust nimetatakse mitmes keeles “Penitäheks”, kuna see asub Suure Peni tähtkujus, nimetatakse perioodi 23. juulist 8. septembrini “penipäevadeks”.
Minu parapsüühilised “kontaktikogemused” kestsid pisteliselt ligi kaks aastat, 1974. aasta oktoobrini, pärast mida tegin neile puhta jäärapäise tahtejõuga lõpu (mind hakkas tüütama pidev juurdlemine selle üle, kas mind on spetsiaalselt mingiks tähtedevahelise tähtsusega Suureks Eesmärgiks välja valitud või hakkan ma lihtsalt hulluks minema).
Pärast kaht aastat (1974. aasta lõpust 1976. aasta alguseni) filosoofilist juurdlemist antud teemal otsustasin viimaks veel ühe korra end Siiriuse-Maa sidekanalile häälestada ning üritada saada objektiivseid tulemusi. 1976. aasta 23. juulil avasin end hulga mitmesuguste šamanistlike ja joogatehnikate abil veel ühele Kosmilise Tarkuse valangule ja teatasin Saatjatele, et tahan seekord midagi objektiivset.
Järgmisel nädalal avaldas ajakiri Time terve lehekülje pikkuse arvustuse Robert K. G. Temple’i raamatule “The Sirius Mystery”, mis väidab, et kontakt Siiriuse ja Maa vahel leidis aset umbes aastal 4500 Lähis-Idas. Egiptuse 23. juuli pidustused olid osa Temple’i tõenditest, ent mulle valmistasid suuremat lusti ja avaldasid muljet autori keskmised initsiaalid, kuna Kallisti Gold (“Kallisti kuldne”) on väga kallis kanepisort, mida suitsetab üks “Illuminatuse!” peategelastest.
Time’i numbriga samal nädalal, s.t samuti nädal pärast mu 23. eksperimenti avaldas Rolling Stone Saksa rokkbändi Ramses leheküljesuuruse reklaami. Üks ansambli liikmetest kandis nime Winifred, mis on ka ühe nimi “Illuminatuses!” kujutatud neljast Saksa rokkmuusikust. Reklaam kujutas suurt püramiidi, mille tipus oli silm — illuminaatide sümbolit.
On see kokkusattumus? Sünkronism? Kõrgema taseme intellekt? Kõrgema taseme idiotism?
Silma püramiidis pidas oma lemmiksümboliks muidugi Aleister Crowley, kes nimetas end Illuminaatide Salateadmistesse Pühendatuks ning pani oma ajakirja “Pööripäev” (Equinox) allpealkirjaks “Ülevaade teaduslikust illuminismist”. Ning 2/3 on 0.666666 jne — Crowley maagiline arv lõputus kordumises. Käesoleva artikli lugejaile võiks pakkuda lõbu sirvida teoseid “The Magical Revival” ja “Aleister Crowley and the Hidden God”, mille autoriks on Crowley endine õpilane Kenneth Grant (ja pange tähele: jälle nimetähed K. G.!). Neis leidub hulgaliselt uduseid ja okultistlikke viiteid, mis seostavad Crowleyt mingisugusel täpsustamata moel Siiriusega.
Näitleja, kes Ühendkuningriigi Rahvusteatri “Illuminatuse!” lavastuses Padre Pederastiat mängis, rääkis mulle, et kohtas kunagi Crowleyt rongis. Juhuslik kokkusattumus, kui soovite. Ent lavastuse teise etenduse eel keelitasid näitlejad mind, et liituksin nendega statistina musta missa stseenis. Ning, kallid õed ja vennad, nii leidsin ma end porgandpaljana Rahvusteatri laval lõugamas Crowley kuulsat loosungit “Tee, mida tahad sa, olgu kogu seadus!” (Do what thou wilt shall be the whole of the law!) Tema Majesteedi Kuninganna eestkoste all.
Charles Forti jüngrina olen ma loomulikult ontoloogiline agnostik ega usu iial midagi selle sõna otseses tähenduses. Aga ma ei lakka kunagi imestamast, kui palju sellest oli programmeerinud Onu Aleister juba enne minu sündi, ja ma olen kindel, et too viimane juhtum, minu ainus hetk Rahvusteatri laval, oli täiel määral Crowley töö.
Kui heidate pilgu Crowley “Pihtimustesse” (Confessions), näete, et ta alustas maagiaõpinguid 1898. aastal 23 eluaasta vanuses.
